Ühesõnaga, nagu näha on unetus korduv trend minu blogis. Ka tänane pole mingi erand. 3:50 hommikul blogi kirjutamine on pigem juba harjumus mitte enam ebanormaalsus. Elu on mõnikord nagu taustamüra. Kuulen küll seda, aga ei kuula.  Ei saa aru, mida see taustamüra mulle öelda tahab. Uskuge mind igal müral on oma sõnum ja oma tähendus, me lihtsalt ei tule sellepeale, et seda lahti dekodeerida. Ei tea täpselt, kuidas või kas keegi saaks müra lahti seletamisest targemaks, aga mul on selline kahtlane tunne, et seal on see "salajane" X või see ebamäärane midagi. Võib-olla on see kõik suur absurdsus ja mu aju on juba ammu talveuinaku režiimil  AGA ehk mitte. Otsustage teie.

Ilusa hingega inimesi ei visata oma mõistuse pimedatesse,
külmadesse, koledatesse kongidesse. 

Mälestusi nendest ei põletata tuules vinguvaks tuhaks. 

27.08.2012

Tegevusetus ja unetus genereerib ikka selliseid uskumatult absurdseid ideid ja mõtteid, et parimal juhul saaks nendest järgmise uue ja kuuma sitcom, komöödia või lihtsalt mingi huumorisaate kirjutada. Kõik stsenaristid ja muidu verbaalselt andekad inimesed peaksid minuga ilmtingimata ühendust võtma, sest kell 1:22 öösel on absurdus piiritu. Tegelikult on unetusel  kombeks inimeste päid sassi ajada. Suutmatus magada on väga maagiline (kui nii öelda saab), sest järsku tundub värv laes ka põnevam, kui magamine. Veel paneb hämmastama, kuidas kõige tähtsusetumast detailist ,näiteks kortsust padjal, areneb välja nobeli preemia vääriline arutelu iseendaga. Uskumatu, aga nüüd kui see postitus lõpule hakkab jõudma, olen ma kõik oma alguses mainitud ideed ära unustanud. Tõsine naerupaus. Kas naerupaus saab üldse tõsine olla? Kindel märk sellest, et magamatus on võtnud uue dimensiooni on see, et me endi naljad hakkavad üllatavalt humoorikad tunduma. Adios.

Mai 2012.

Sõnad tunduvad mõnikord tühised ja tähtsusetud, kahjuks on just praegusel momendil see hetk käes, mil järgmist eesti rahvuseepost siia kohe kindlasti ei ilmu. Härrased Kreutzwald ja Faehlmann võivad rahus edasi puhata, mingit ohtu ma neile ei kujuta, ega hakka ka tulevikkus kujutama. Sellistele helgetele peadele konkurentsi pakkumine oleks sama reaalne kui see, et Läänemeres elavad hülged endale tiivad kasvataksid ja lõunasse lendaksid.

Harjutasin kompat.

Erinevate ajastute/aegade jooksul pole ma kindlasti esimene ega ka viimane inimene, kellele komposotsioon peavalu tekitab. Enam-vähem mõistan/saan aru, mida komposotsiooni mõiste endast kujutama peaks, aga mu üheplaaniline mõistus ei suuda seda kuigi edukalt praktikas realiseerida.

Unustatud unustusesse võiks vajuda kõik see hullumeelne irratsionaalsus,  aga imelikku seletamatu jõuga ei lase segane seletamatu miski mul lahti lasta selle ilusa unistuse varjust.  

Elu on habras, kordumatu ja  imeline, ning kui elu on meid järjekordselt maha peksnud nagu paduvihm kolletava viljapõllu, siis tuleb tõusta tuhast nagu fööniks, pea püsti ja  süda rinnus. Mitte keegi ega mitte miski ei tohiks meid takistada elamast nii, nagu me ise tahame. Ma ei ütle, et eirake kõiki reegleid, seadusi ja kohustusi, mis teie õlule langevad, vaid elage tasakaalus ja kuulake ennekõige oma mõistuse ja südamehäält. Teiste jaoks pole vaja elada, neil on oma elu ja ausalt öeldes on neil arvatasti  üsna ükskõik, mis järjekorras te hommikuti oma riideid selga panete. Elage enda jaoks, järgige enda unistusi ja ambitsioone, sest keegi meist ei taha elule tagasi vaadata ja mõelda, et mis oleks kui...

Iseenda rumaluse üle peaks ainult naerama, sest lollus võib olla tõsiselt humoorikas. Me vist ei kasva mitte kunagi suureks, mitte täielikult vähemalt. Lapsemeelsus jääb meie hinges kestma igavesti. Alati ei aita see meil just kõige ratsionaalsemaid otsuseid teha.  Vead  aga  on olulised osad me elust, teeme neid selleks, et nendest mingi teatud teadmine edasiseks kaasa võtta. Muidugi saab ka ühe reha otsa astuda rohkem kui kaks korda, aga kunagi jõuab see sõnum, mida muhk otsa ees meile ütleb lõpuks ikkagi kohale.

23.06.2012

hüvasti reaalsus

vajuta pildile, aitäh.

Inimesed arvavad,et unistamine on rumalatele, et see on naiivne ja lootusetu. Arvan, et unistamine on  tähtis, see avab meie meeled, aitab fantaasial areneda, ning aitab meil visualiseerida tulevikku. Tuleb olla aga ettevaatlik, et unistused oma salakavaluses ei hakkaks röövima reaalsustaju. Väga kerge on lasta unistustel minna ekstreemsustesse ja lasta neil luua uus reaalsus või illusioonide maailm.  Unistusest võib saada meelemürk. Ühe lühikese hetke ajal tundub kõik nii imeline, aga kui lõpetame unistamise vuhiseb reaalsus tihti valguskiirusel tagasi ja alati pole see just ilus vaatepilt. Unistamine võib olla sõltuvust tekitav, aga mõõdukus on edu võti. Mõnikord motiveerivad unistused meid hoopis olema paremad, tugevamad ja sihikindlamad isiksused.

I can be your china doll if you wanna see me fall.

PSi oskused on ilmselgelt roostes, aga mis seal ikka .

ilu ei pea alati kaugelt otsima,  juuni 2012

piusa karjäär, juuni 2012

hetkeline rahu

võrumaa, juuni 2012

Järjekordselt olen reostanud internetis olevat vaba ruumi ulmeliselt iseka ja negatiivse mölaga. Ilmselgelt on selline halamine ülimalt ebavajalik. Inimestel pole vaja kuulata minu "probleeme", neil on endal ka omad mured. Kõik me oleme  kahjuks isekad , tahame peale suruda teistele oma probleeme ja ei suuda tihti teiste omi kuulata. Mul, ehk ka inimestel üldiselt, peaks häbi olema. Isekus on tõesti kole. Ühesõnaga nägemiseni mingiks ajaks, need mõtteavaldused siin on üsna kohutavad.

Võime näidata nõrkust on suurim tugevus.

Kallis evolutsioon, (jumal,allah,buddah või millesse iganes keegi uskuda soovib), mis kuradima protsesesside käigus sa täpselt arvasid, et oleks mõistlik luua/lasta rakudel  arendada selline  võimas organ nagu inimaju. Hetkedel, mil mu mõtted vaikselt kuid väga sihikindlat söövad tükk tüki haaval mind seestpoolt, sooviksin maapõhja vanduda kõik inimlikud funktsioonid ja eelised. Mu ilusad ideed ja illusioonid on järsku, ilma et ise arugi saaksin, muudetud ulmelisteks õudusunägudeks. Inimene olla on nii imeline, aga mõnikord sooviksin lihtsalt  olla kivi mererannal, puu metsas või ehk hoopis vihm pilvedes. :)

juuli 2011.

Päike paistab säravalt, aga toas on pime.  Ning kardinaid ei oska eest tõmmata keegi. Teadmine on olemas, aga käed ei funktsioneeri.

Frusteerivad on pettekujutlemad, kus arvan, et maailmas olen vaid mina ja kõik tiirleb minu ümber nagu karusell. Uimane sellisest peadpööritavast kogemusest, mõistan lõpuks, et ma pole kõikvõimas ja,et on suuremaid konspetsioone ning  tähtsamaid eluvorme ja loodusjõude  kui mina. Tahan nii väga pinnale tõusta ja tahan, et mõistaksin kui tühised on need nartsissistlikud ideed ja mõtted, mis keerlevad mu teadvuses. Tegelikult olen sellise arusaamani juba jõudnud, aga mu mõistus on nii jäärapäine ja iseseisev, et ta ikka surub minu teadvusse seda, mida heaks arvab. Ma ei taha olla isekas ega nahaalne, soovin vaid inimesi õnnelikuks teha ja näha naeratusi nende suil ja rõõmu nende silmades. Tahan levitada positiivsust ilma, et ootaksin midagi vastu. Kui keegi mõtleb välja, kuidas teha inimesi õnnelikuks ilma ise seda tabamata, siis mõjutage mind telepaatiliselt, sest välja öelduna kaotaks selline teadmine oma mõtte.

Jääb mõistatuseks, kuidas või miks olen teinud sellise vaimse taandarengu. Võib-olla on taandareng liiga karm sõna, aga on toimunud silmnähtav muutus minu kirjutamisstiilis. Ausalt öeldes häirib see mind rohkem kui peaks. Tunnen, et kirjutan liiga otsekoheselt ja mul tekib selline irratsionaalne hirm, et annan liigselt informatsiooni, mida annab kurjalt ära kasutada. Pole võimeline taastama oma varasemat "intelligentsi". Ma ei tohiks  ehk sellise muutuse vastu nii aktiivselt võidelda. Võib-olla siis loksub kõik ise paika.

Maailm on ilus ja elu on hea tegelikult, aga ükski minu ajurakk ei suuda ära mõistada, miks tunnen ikka veel hinges mingit imeliku tühjust ja tasakaalutust. Tunnen end nagu mälumängus, kus minu ülesandeks on ära arvata, mis on puudu/valesti. 

Lind on puurist vabaks lastud. Ära kärbi ta tiibu, las ta lendab kaugel, kõrgele, päikesesse. Ära püüa  teda, ta on vaba hing.

viha enda vastu.

Selline tunne on,et kõik oleksid nagu eelmüügist piletid minu elu vaatama ära ostnud, aga siis viimasel hetkel tulemata jätnud.

07.06

Nägin täna bussijaamas lonkavat tuvi, ning olen jätkuvalt natuke rivist väljas, enda süü läbi muidugi. Pole vahet kui väga ma sooviks süüdistada teisi, et ei peaks iseendale peeglist vastu vaatama, siis taipan, et üritades oma süüd kellegi teise kaela veeretada on täiesti rumal. Kuidas ma suutsin sellise kauni p*sa endale kokku keerata? Sellest teemast pole mõtet rääkidagi. Mul võib olla ka tuhat ja üks nõrkusehetke see ei tähenda, et kõik oleks veel läbi. Miski pole enne läbi, kui mina seda ütlen. Palun ärge saage sellest lausest valesti aru, mõtlesin selle all põhiliselt, et kõik on võimalik, kui väga tahta. Ausõna kui poleks teatud sihte/unistusi ja, mis kõige tähtsam inimesi minu elus, siis oleksin ammu juba vaimuhaiglas, ilma naljata.  Küll kõik läheb veel hästi.  Tehke asju õigel ajal, inimesed. Soovitan soojalt. :)

Mul pole säravaid talente,ega uskumatult lummavat iseloomu, ma kohe kindlasti pole nüüdisaegne Aphrodite. Saan õnneks/kahjuks olla  vaid mina ise ja loota, et enamuse ajast pääsevad mõjule vaid mu positiivsed küljed.  Ja kui kellegi jaoks ei piisa sellest, siis mis ma ikka teha saan. Igalühel on oma arvamus, nii see maailm töötabki, arvamuste najal.  Peidetud sõnum, kes teab, see teab.Võib-olla keegi ei tea. 

Hetkel olen natuke emotsioonaalset tasakaalutu. Lihtsalt mitu sündmust/hetke korraga on kõik ühel ja samal momendil võimust võtnud minu üle. Tunnen end nagu võistlushobune traavimas millegi poole, ning mu ainsaks eesmärgiks oleks nagu vaid esimesena finišeerida.  Siin ma olen, üritan kõigest väest teatud rahu eneses leida. Kurb on see fakt, et mida rohkem rahvamassi minu ümber on, seda rohkem üksi ma ennast tunnen. Rahvamassi all mõtlen pigem neid persoone, kes igapäevaselt sulle vastu tulevad, kuid kes arvatavasti jäävad su alateadvuses identiteedituks. Kahjuks kõik inimesed ei saa mu alateadvusele tundmatuks jääda ja ma ei teagi täpselt nüüd , kas nutta või naerda. Kui see tulev nädal edukalt möödub, siis suudan vähemalt ühe osaga oma elust ühele poole saada. Siis võime kõik võta klaasi uue alguse terviseks, sest ma tean, et see tuleb, millisena täpselt, seda on raske öelda. Jäägem positiivseks! :)

kell näitab liiga hilist aega selleks, et siia midagigi arukat kirjutada. 

ps! kui juba raiskate oma väärtuslikku aega selle pildi vaatamisele, siis soovitan soojalt sellele vajutada.

Esimene juuni.

Ma pole  isegi suuteline verbaliseerima seda kergendustunnet, mis mind valdab hetkel . Ulmeliselt hea on olla, kui ei pea enam muretsema asjade pärast, mille jaoks  tegelikult  pole ühtegi ratsionaalset põhjust.  Peaks tegelikult lõpetama viivitamise ja tegema midagi kasulikku ka.  See oli praegu märguanne iseendale, et aeg on lõunauinakut teha. Ilma häbita tunnistan, et magan päeval, sest öösel  und ei tule .  Ma tean, mida te ehk mõtlete. „Oled sa mõelnud, et äkki need kaks asja on omavahel seotud?“  või „ Midagi  kasulikkumat pole teha oma ajaga, kui maha magada see?“  Vastuseks ütleksin , et öösel tuleb kõik mu inspirisatsioon ja unetu olen ka, ning   päeval magades lahendan ma unes matmemaatilisi  enda probleeme ja kunagi ei või teada äkki  avastan  just mina unes vähirahvi. Vot siis, sellised toredad õigustused  minu poolt. Ilusat esimese suvekuu algust teile.  Ärge muretsege  asjade pärast, mida te kontrollida ei suuda. Elu läheb edasi ja asjad lahenevad ka ilma liigse muretsemiseta. Olge ilusad ja head! J

Kui peab käib ringi.

Müüre ehitada enda ja maailma vahele  on sama hea, kui minna kõrbesse liivateri kokku lugema. Mõttetu ja teeb vaid  endale haiget, sest üritades end kaitsta välismaailma koleduste eest, ei pääse ka ilus ja hea ligi. Sellepärast tulebki rebida, käed verised, kõik need koledad tellised kaitsevallidest välja, sest kuidas teame, kas õues päike paistab või mitte, kui me aknast välja ei vaata.

Arvan,et selle  "iidse" pildiga on kõik mu hetke emotsioonid tabatud.

Rohkem pole midagi öelda.

Won´t you lay and wait on me.

Üritan säilitada teatud sisemist rahu (küll raskustega) ja kinnitada endale, et kõik läheb hästi ja lähebki, küll  näete. Natuke usku endasse viib kaugele. :)

tere päike

Täna olen haige, aga pole hullu, ega elu sellepärast seisma ei jää.

Jalad on külmad ja olen magmatusest endale soetanud permanentse padjanäo. Hetked kunstilisest enesekriisist ja teatud fragmendid mu mõttemaailmast on sassis nagu segasumasuvila. Üldine emotsioon on aga,  üsna ülevoolavalt positiivne  ja aitab tühistada neid ajutusi "nõrkuse" hetki. Pole vahepeal oma seisukohta muutnud ja siiski arvan, et posiitivsel mõtlemisel on uskumatult maagiline võim, kes ei usu proovige järgi. Tundub, et minu puhul aitas, täiesti 100% garantiid ei saa anda muidugi, sest siin maailmas pole midagi absoluutselt muutumatut ja parem ongi. Muutus on edasiviiv jõud ja areng. Suundun nüüd unede maailma, kus  alateadvus ehk mu sassis aju arhiivi  ise ära korrastab.

Magamatus, üks seletamatu emotsioon ja nälg/isutus on üks väga huvitav "kokteil". Jääb arusaamutuks, kas olen õnnelik või õnnetu, arvatasti midagi seal vahepeal. Väga sürr on olla. 

Väga vana kirjatükk, järjekordne leid.

Oh neid lõputuid tähelepanu jahtijaid. Nad ligunevad selles imetluses ja hirmus, mille osaliseks nad saavad ja, mida nad saavutavad  tavaliselt terrori või  manipuleerimisega. Sellest hoolimata imetlevad neid kõik nagu neil paistaks päike tagumikust välja. Ühel hetkel nad, aga upuvad  sinna lõputusse tähelepanu ookeanisse, kui lained üle pea hakkavad lööma.  Arvatavasti pole mul neist isegi kahju,  mis siis, kui hetkel võib  tunduda, et kadeduse uss järab mind.  Keegi  tõmbab endale ise vee peale,et nautida väikest hetke nö" prožektorivalguses"? Ei kõla küll, nagu väga  kadestamisväärne olukord, ega ?

(Siiani tõsi, kuidagi aggresiivne ehk)

Sõnadega,  nende ilusatega, rebid minust tükke. 

Seal ma istun, joovastunud, teeks su jaoks kasvõi kükke. 

Ma pole kunagi tahtnud sõltuda teisest inimesest. Minu surmapatt vist ongi uhkus. Minu jaoks on ebaloomulikult keeruline küsida, kellegi käest abi,sest sel hetkel tundub, nagu abi küsimine oleks märk nõrkusest. Ometigi olen täiesti teadlik sellest, et tegelikult on olukord täpselt vastupidine, vaid tugeva karakteriga inimesed on piisavalt julged, et ilma segava emotsioonita abi paluda. Arvan, et mu uhkusel on potentsiaal kerkida nii kõrgele, et kui keegi paluks mu tuumaraketi ehitada, siis ma arvatasti arvaks ka, et mul küll kellegi abi pole vaja, milleks siis  interneti avarused on. Mis iseenesest on täiesti absurdne.
Samuti on kurb mõelda, kuidas  inimene, kes teoorias ei peaks mõjutama vähimalgi määral sinu emotsionaalset tasakaalu ,suudab selle  rivist välja lüüa ilma erilise pingutuseta. Ehk ongi kõige kohutavam, et midagi ei juhtu. Kõrgete lootuste tornist on pikk maa alla kukkuda ja,  kui see torn ükskord kokku variseb, siis langus tundub lõputu ja piinarikkas. Sellepärast tekitavadki tunded, mis peaksid tegelikult olema ilusad ja positiivsed, minus tunde nagu ma ootaks vihmasadu kõrbes.

Mu suurim irratsionaalne hirm on näida rumal või lihtsalt loll inimeste ees, kes on mulle tähtsad või, kellel on silmnähtav loomulik intelligents või, kes on minu arvates lihtsalt atraktiivsed. Ning ma ei mõtle rumal sellesmõttes , et kui lõbutsetakse ja siis juhtub  midagi piinlikult humoorikat, vaid  kui ütlen ja teen midagi nii uskumatult rumalat, et inimesed hakkavad   arvama, et minu intelligentsi tase on tõesti väiksem kui mu kinganumber. Arvan, et  selline hirm on tingitud sellest, et ma ise samuti hindan inimeste juure intelligentsi ja minu jaoks ei ole kõige olulisem "raamatutarkus", vaid kui  on näha, et  inimesel on ikka mingi arusaam, mis ta ümber toimub ja, et ta oskab ka kehvades olukordades säilitada eneseväärikuse. Ühesõnaga väga meeldiv on kui kellegil  on silmapaistev loomulik intelligents või silmaring. Minu jaoks pole tähtis, et  keegi oleks järgmine Nobeli preemia kanditaat, lihtsalt, et tal oleks mingigi aru peas.

Leidsin selle oma mustanditest.

Mida me ootame? Kas arvame,et ühel päeval kui silmad avame oleme järsku õnnelikud? Kas tõesti loodame, et hommikul kui pea padjalt tõstame on kõik mured läinud ja unistused täitunud? Mida me ootame? Õnne? Armastust? Raha?
Õnn ei kukku taevast alla, otse sülle. Tõenäoliselt ei võida me kunagi bingoga miljonit krooni . Me eluarmastus ei koputa homme me uksele.
Tõelise rahulolu nimel peab pingutama. Tuleb teha midagi muud kui istuda ja ootada, et kõik ise paika loksuks. Tuleb leida õige kurss ja siis ka seda hoida. Tuleb olla sihikindel, positiivne ja piisavalt egoistlik. Küllap pole õnnevalem tegelikult nii lihtne,aga ma olen piisavalt naiivne ja isekas, et sellesse uskuda.
Mida me ootame?

Tahan magada võrkkiiges, unistada suvest, kingadest ja ilusatest hetkedest.

random

(vajuta pildile,et näha suuremat versiooni)

Soovin vahel, et mul oleks Vincet van Goghi talent, et ka minu kätes oleks mingi eriline nõtkus ja graatsia, mis laseks paberile kanda, midagi enamat kui lihtsalt pilti.
Mingit seisundit või erakordselt detailset tunnet või kaunist valgust. Soovin, et mul oleks Salvador Dali maagilised unenäod ja uskumatu fantaasia. Soovin, et suudaks luua midagi, mis tähendaks nii palju, aga tunduks samas nii lihtne, aga tegelikult on see oma olemuses nii salakaval, et keegi ei suudaks seda korrata. Ei oska öelda, kas see on mingi eneseteostamisvajadus või kuulsusjanu, aga sellised peened nüanssid keerlevad mu peas. Lõpetuseks peaks mainima, et pole geniaalsust ilma hullumeelsuseta, ükskõik kui nähtamatu või peidetud  see ebanormaalne vaimuseisund poleks, see on kuskil ikkagi olemas. Head und kõik , kes hetkel on või ei ole lummatud lõkketulest ja luudadest.

(kui mu naeratus näeb välja kergelt ebanormaalne, siis pean enda kaitseks ütlema, et ma pole harjunud naeratama ja pean veel harjutama sellist teiste jaoks loomulikku oskust)

Et see blogi poleks nii masendav, hall ja külm, mõtlesin, et peaks jagama ka tüki postiivset energiat interneti maailmaga. Ma võiks vist tundide kaupa rääkida sellest, kuidas internet on omaette maailm /alternatiivne reaalsus, aga jätan selle mõne teiseks korraks ehk, sest asi kisuks üsna kiiresti nutuseks.
Ühesõnaga, tahtsin öelda, et ma usun positiivsesse energiasse ja sellesse, et kui sisendame ja kinnitame endale vaid häid mõtteid , et siis tänu mingile imelisele universiumi jõule need ka täituvad. Ning ma ei arva, et oleks naiivne sellesse uskuda. Midagi peab ju uskama ja sama hästi võib selleks ka olla postiivne mõtlemine. Ma ei ütle,et ma ei usu kõrgemasse jõusse. Usun küll, aga ma arvan, et see ei pea ilmtingimata jumal olema.

Kellegi kütkes olla pole kuigi lõbus, alguses olin küll pimestatud, sellest ilust ja kõik oli nii imeline. Kuid, kui see algne lummus hajus, siis on kuidagi nii tühi olla ja tahaks tagasi seda tunnet, aga kõik, mida olen hetkel võimeline tundma on tühjus ja mingi imelik monotoonsus. Roosa udu on kadunud ja kogu see hall maailm tungib mu ajju  välgukiirusel ja nüüd pean mõtlema, kuidas sellest hallist kogust lahti saada. Ta varjutab tervet mu elu ja ma  ei oska enam midagi tunda. Muidu on elu siiski üsna kütkestav, aga raske on kuidagi seda taas haarata  kõigi oma meeltega.

Igatsen sellist vaadet, talv ja mina oleme head semud.

Ma olen nii pimestatud kevadisest hormooni puhangust, et mu ajus ei jätku ruumi mõttetele, mis laseks mul komponeerida korraliku blogi postitust.
Sellest tulevnevalt pole siin blogis ka ammu nähtud ühtegi eheda poindiga üllitist.

Soovitus kõigile, kes arvavad, et mind võiks poole uinaku pealt, keset ööd või liiga vara hommikul üles äratada, palun olge head ja ärge tehke seda, tagajärjed pole kunagi ilusad, mitte kellegile. :)

Ma kujutan asju ette juba sellisel määral, et pole enam naljakas. Kõndisin täna metsavahe teel ja mõtlesin ,et mida pekki, miks keset metsa mingi hall puidust kahekorruseline maja on. Ilmselgelt polnud ühtegi maja kuskil kuusevõsas. Siis arvasin,et üks kivi põllu peal on lind ja ma olen rohkem kui üks kord arvanud,et ma näen mõnda inimest oma silmanurgast aga, ei ühtki hingelist pole seal, kui ma oma pead pööran. Hakkan vaikselt vist mõistust kaotama. Näeme vaimuhaiglas. : )

All that I am, all that I ever was 

is here in your perfect eyes 

they´re all I can see 

(palun vajuta pildile, pacman)

Armastan kui päike paistab ja tuul puhub. Tuul nagu sosistaks sulle kõrva ilusaid mõttetusi ja päikese soojus ütleks sulle, et kõik saab korda. Ehk ongi see tõsi, aga on raske uskuda positiivsusesse sellises maailmas, kus ühel hetkel paistab päike, aga järgmisel momendil möllab torm. Tormi ajal on alati raske meenutada, seda hetke kui kõik oli veel nii valgusküllane ja soe, aga see ei tähenda, et see olematu oleks olnud.

On hetk, millal lootus muutub hullumeelseks, sest on naiivne loota millegisse, mis on lootusetu.

Nägin täna õõvastavaid unenägusid, tagaajamist mingi gängi/maffia poolt ja verd. Need kaks unenägu polnud muidugi omavahel seotud. Unenägude seletaja  aga räägib, et need tähendavad  vaid head. Tahaks loota.

Polegi midagi suurt öelda, minu anded poeedina on nullilähedased, nagu ka  kuskilt varasemast postitusest näha võib. Nii, et mingeid luuleridu siia  ei ilmu. Alustasime Liisiga oma suveks vormi programmiga ja kardan, et skoorisin köha oma uskumatult pikka maratoni stiilis jooksuga ehk siis pärast umbes 500 meetrit, näitasin juba suremise sümptomeid. Olge ilusaid ja head, ning treenige oma näolihaseid ja naeratage. :)

Sa oled nagu kõrvetavast kuumusest tekkinud viirastus, nagu ebamaine illusioon, nagu müstiline udu. Nii ebareaalne, aga samas kuskil siiski eksisteeriv. Kas alateadvuses või siis reaalsuses. Nii uskumatult ilus,aga samas nii kauge ja käega katsumatu.

Kevad sümpatiseerib mulle väga. Soe  päike  sulatab jääd mu südamest, heidab valgust pimedusele, mis talvel nii masendav oli. Külm tuul puhub ära mõned rumalad kinnisideed, millest mitte mingit kasu polnud, pigem kahju. Lõpuks ometi saab oma viis kampsunit ja seitse salli kapi nurka visata ja vabamalt hingata ja liikuda. Linnud tulevad oma soojalt paradiisimaalt tagasi ja kõik lõhnab nii hästi.  

Tere, preili Elis. Ma ikka veel unistan ükssarvikutest ja riisikasvatustest. Siiamaani komistan ja koperdan nagu purjus jänes, kui sind tsiteerida. Vahepeal pikemaks ei ole kasvanud ja inimesed arvatavasti ikka veel arvavad, et ma olen mingi kuri kääbik, kes üritab nende kulda varastada.. Ikka oled sina minu lemmik ahistamisobjekt, kelle jaoks mul alati on umbes kuuskümmend viis võimalikult ebanormaalselt hüüdnime olemas. Siiamaani olen valmis sinu põrandal jõu ja ilu numbreid sooritama.   See on sulle mu Väike My, kes muumimaja taga kanepit kasvatab ja seda haisuloomale müüb. Sest olegem ausad , kust muidu haisuloom  oma geniaalsed ideed  saab kui mitte pilvede alt. Over and out! :)

Purjus olles levib lollus nagu kulutuli.

Mõnikord korjan oma "klaasist" südame tükke põrandalt üles, mitte just kõige meeliülendavam tegevus.

Mõnikord ma tahan, et ma ei mäletaks mõnda inimest. Mitte sellepärast, et nad halvad oleksid või oleksid mulle mingeid ebameeldivusi põhjustanud. Ei. Vaid sellepärast, et nad nii  imelised illusioonid on. Illusioonid, sest ma täpselt ei teagi, kes nad on. Teatud info ja ulme kokku segatud- just nii ma loon inimestest arvamusi ja need tunduvad kuidagi liiga head, et tõsi olla. Tahaks võta kõik mälestused, mis on kahjuks kõik kaunid ja need põlema panna ja vaadata, kuidas see lõke pillub värvilisi sädemeid ja kuidas see kõik vaid tuhaks ja suitsuks põleb. Ning minu mälu arhiivis on vaid ämblikuvõrgud ja tolmurullid.

Kõik need kole ilusad kinnisideed tahaksin saata kuhugi kõrbesse surema või vihma kätte ligunema.