Saturday, June 9, 2012

07.06

Nägin täna bussijaamas lonkavat tuvi, ning olen jätkuvalt natuke rivist väljas, enda süü läbi muidugi. Pole vahet kui väga ma sooviks süüdistada teisi, et ei peaks iseendale peeglist vastu vaatama, siis taipan, et üritades oma süüd kellegi teise kaela veeretada on täiesti rumal. Kuidas ma suutsin sellise kauni p*sa endale kokku keerata? Sellest teemast pole mõtet rääkidagi. Mul võib olla ka tuhat ja üks nõrkusehetke see ei tähenda, et kõik oleks veel läbi. Miski pole enne läbi, kui mina seda ütlen. Palun ärge saage sellest lausest valesti aru, mõtlesin selle all põhiliselt, et kõik on võimalik, kui väga tahta. Ausõna kui poleks teatud sihte/unistusi ja, mis kõige tähtsam inimesi minu elus, siis oleksin ammu juba vaimuhaiglas, ilma naljata.  Küll kõik läheb veel hästi.  Tehke asju õigel ajal, inimesed. Soovitan soojalt. :)

2 comments:

  1. Kuna Sa tead, et ma olen hetkel emotsionaalselt täiesti ebastabiilne ja hetkel veel rohkem kui paar tundi tagasi olin, siis ma panen siia veidi ebastabiilsust.
    Tegelikult see nii hull vist päris pole, aga ma tunnen, et ma vabastan end, kui kirjutan selle "lonkava tuviga" seoses oma lemmik luuletuse. Pühendan selle südamepõhjani Sulle (sest Sa oled maailma kallis mulle) ja sellele tuvile.

    Doris Kareva
    MATUSED

    Kartsin paljusi asju.
    Joodikuid, koeri ja pätte,
    üksiolekut pimedas,
    sattumist miilitsa kätte.

    Kartsin ka siis,
    kui peiesid kord vastasmajas peeti.
    Mustal surnuvankril,
    kui kirst väravast välja veeti.

    Vanker kividel kolises
    aedades lõkendas suvi.
    Korraga rataste alla jäi
    haige jalaga tuvi.

    Keegi ei märganud juhtunud,
    keegi kui polekski näinud.
    Minagi siis alles toibusin -
    vanker oli kui läinud.

    Tänavale ma jooksin..
    kuid midagi ei olnud teha.
    Nutma tihkudes matsin siis
    aeda ta surnukeha.

    Väiksele hauale laotasin
    valget ristikheina.
    Ainuke olin, kes matustel
    hukkunud tuvi leinas.

    Maailma suur ülekohus
    sulas mu silmavette.
    Nüüd ma enam ei nutaks..
    nüüd ma maksaksin kätte!

    Südamest südamesse..

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nägin seda küll paar päeva hiljem, aga olen lihtsalt sõnatu, sa oled nii armas tüdruk ja sellised armsad tüdrukud nagu sina ei tohiks kunagi olla kurvad. Aitäh selle luuletuse eest. Doris Kareva alati mu lemmikluuletaja olnud nii,et tänan meelde tuletamast tema geniaalsust. See sobib siia perfektselt. :)

      Delete