Päike teeb mind õnnelikuks ja ma olin peaaegu unustanud,et see üldse eksisteerib. Nii hea on nahaalselt päikesest eńergiat ammutada.  Kõige geniaalsem mõte on muidugi sellise kevad kuumusega kampsuniga kooli minna. Pole üldse kuum, mitte üldse. Ei ole , EIIIII EIIIII.  Ära vaidle! Kui nüüd  kellegil peaks küsimus tekkima,et kas ma räägin iseendaga. Siis ma pean kurbusega tõdema, et  JAH. Eriti nagu oma nähtamatu sõbraga küll ei räägi. Üldse on hea tõdeda,et  kevad on käes.  Lihtsalt tore on vaadata, kuidas  inimesed koertega jalutavad, ei näe enam välja nagu kubujussidest muumid  ja, kuidas igasugused karvalised ja sulelised oma kondid päikese kätte veavad. Jah ma olengi täna üks suur klišee. Vana uudis.  Kui keegi pole veel märganud on see terve blogi üks jamps  ja jauramine. See tõsiasi ei takista mind aga mölisemast. Miks peaks ?
Ohnoes, kuidas ma küll  nii teemast välja läksin. Häbi mul olgu , saba mul tulgu.  Okei  aitab  sellest offtopicust. Ühesõnaga on vinku küll,et kevad käes on, aga arvatasti jään siiski  igatsema seda  imelise puhtuse illusiooni ja hoolimatut rahutust, mida lumi endaga kaasa tõi. Pori on ka sada korda nõme. Täna oli mu laua all juba liivakarjäär. Unusta alati vahetusjalanõud koju kui sul on plaanis oma laua alla uut Sahara kõrbe luua. Peaks vist päikeseprillid ka välja otsima, liigne silmade kissitamine tekitab peavalu  ja  kui nii edasi  näeb digimuutun ma  varstu asiaadiks. Mitte,et mul nende vastu midagi oleks, lihtsalt olen uhkusega üks eestlasest töll.

Olen lohh.

Kevad südames.

Täna töllerdasime Liisiga mööda ilma ringi. Kõndisime kuskil metsa  vahelisel teel  ja järsku koitis mulle ,et võiks metsa minna,  lilli korjama.  Kahjuks hiigaslik lumehang takistas mind ning mina oma brilliantse mõistusega arvasin, et suurepärane mõte oleks sellest üle hüppata. Katse lennata hangest üle nagu  üks kõrgushüpaja ennemuiste  ebaõnnestus ja ma maandusin kõhuli lumme. Liisi pidi end segi naerma. Pärast ma ahistasin Liisit  ja tundsin rõõmu oma taaskohtumisest digikaameraga.  Liisi on hea modell, on valmis tuhat korda üles ja alla hüppama, samal ajal kui  mu mõistuselegi ei jõua kohale,et ma peaks nupule vajutama. Muidu sumpasime lumes, tegime äriplaani ja olime niisama totakad. 

Mu enesekeskne halamine  on läbi . Vabandust, vahel täiega sõidab katus ära. Kavatsen terve vaheaja nahaalselt magada, magada, magada, magada. Äkki mõni raamat sattub ka kätte. Põnev.

Üsna vilets tunne on , kui hommikul  silmad lahti löön ja taipan,et  inimesed on  mu olemasolu unustanud.  Ma pole kindel, mis  põhjusel ma end iga päev voodist välja sunnin tulema.  Küll ma selle kunagi välja nuputan , ma luban seda iseendale. :)

mul on kahju, et ma olen selline  ensekeskne tühikargja.

Nii kerge on olla õnnetu, õnnelik olla on palju keerulisem.

Tunnen nagu oleksin mingis imelikus udus. Ei oska midagi teha, kuhugi astuda. Udu, udu, udutab.

Me elu on me elu ainus mõte.

Me elu on me elu ainus mõte.

See pulss, mis verd me vaikimisse taob.

Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.

Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.



Näo teeme, et me leekidest ei hooli,

mis kuiva säsi õgivad me seest.

Kord kukud kokku oma kõval toolil.

Sa tead, ei päästa miski selle eest.



Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud,

sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel.

Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub.

Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel.



-Doris Kareva (on geniaalne)

Ma igatsen vihma ja mu blogi on hunnik möla.

Elu on nagu tõkkejooks. Ning meie otsustame, kas me hüppame takistustest üle või roomame  alt läbi. Ja kui te arvate, et keegi vaevub hüppama siis..Ossa, te olete naiivsemad kui ma arvasin. Miks hüppata , miks vaeva näha , kui saab  roomata.  Muidugi saab alandlikult maas püherdades mustaks ,aga keda see  takistanud on. Mitte kedagi! Ühel  hetkel me aga ei saa enam maas aeleda ja peame püsti tõusma ja hüppama ja kukkuma. Kukkuda on valus aga vähemalt siis, kui jaksame jälle püsti tõusta,teame,et miski ei saa meid takistada. Me võime kukkuda lugematuid kordi ja kunagi me ei jaksa enam  sirgelt seista. Siis ongi me elutee läbi ja me oleme palju tõkkeid maha jooksund ja osad neist püsti jätnud. Ning üksgi rada pole samasugune.  Ja kui me vaatame tagasi, siis saame rahuolevalt naeratada ja  mõelda,et läks nagu läks  ja tuleb, mis tuleb. Olgu see siis kasvõi lõpp.

Pilt, mis ei lähe teemaga üldse kokku vaid on lihtsalt üks tore mälestusekild.

Riisipäts.

Täna oli .. ma ei teagi.. oli änks päev väikeste eranditega. Hmm näiteks kunsti tunnis me kaklesime, mis muusikat kuulata. Küll on ikka raske kui nii palju erinevate muusikaeelistustega jorsse ühes klassis töllerdavad. Me vist ei kuulanudki ühtegi laulu lõpuni, sest kõigil oli iga fcking kord midagi kobiseda. Lõpuks ma nahaalselt kuulasin  seal oma mussi. Sesssssssssssst et mina-meie kooli valitseja-saan alati oma tahtmise.Bahaha. Ei tegelikult on nii ,et  rüperaali omanik olin seekord mina. Omanikul on alati rohkem võimu. See on loodusseadus. Peab olema ja kui ei ole siis alates nüüdsest on.  Järgmisena  nzm inspireerisin inimesi ja minust joonistati pilt. Muusa nagu ma olen. Tegelikult pole mul õrna aimugi , kust  inimesed selliseid idiootseid ideid saavad.  Mis veel , mis veel ,pelmeen. Ahjaa, täna ma suutsin ka oma autokooli  kooliteooria eksamil läbi kukkuda. Mismõttes nagu, mismõttes. Tobedad seadused. Miks ma pean seda sada üks kord tegema. Niigi suure vaevaga sain esimene kord läbi ja nüüd  jaura veel sellega.  Lõin oma pea ka ära oma läbikukkumise auks, vuhuu.  Lõpetuseks ütleksin ,et ma tegin enne kaerapätse. See nõudis suurt vaeva, higi ja pisaraid.  Ja nüüd ma lihtsalt kirjutan, et viilida  oma ühiskonna arutluse kirjutamisest, sest mul tõesti puudub tahtmine ja viitsimine mingit arutlust ja analüüsi paberile panna. Vabandused, vabandused!  Aga loll on see, kes vabandust ei leia.
Elis on preili Riisipäts, tal tagaaias riisikasvatus. Kuigi ta eitab seda fakti. Ärge uskuge teda, küll mina juba tean , mida räägin. Oma silm on kuningas, kui ei usu, eks sa mine ja tšeki järgi.  I dare you to.  
Dasvidanja!