One track mind like a goldfish, stuck inside my petri dish.

I can´t breathe and I can´t smile. This better be worth my while.

I feel numb most of the time.  Lower I get, the higher I´ll climb

And I will wonder why I got dark only to..shine.

Looking for the golden light.

Oh it´s a reasonable sacrifice.

Burn,burn,burn bright.

Cause I feel like I´m the worst,

 so I always  act like I´m the best!

"Inimene kuristiku serval ei küsi, kes teda kindlale maale tagasi aitab." - Paulo Coelho

Elaksin nagu maailmas, mis on täidetud sürrealistliku läbipaistmatu uduga. Läbi udu vuhisevad  segaste piirjoontega kummitused ja inimvarjud. Mina aga seisan paigal, ning pole kindel , mida täpselt ma siin teen.

Paralleelmeri on varjatud sõnumitega raamat. Polegi veel suutnud avastad mõne lühipala sügavamat mõtet. See ongi põhjus, miks see raamat mulle meeldib, sest seda peab mõttega lugema, sellesse peab süüvima."Raamatud on nagu peegel. Kui vaatab sisse eesel, ei saa sealt peegelduda ingel. " - Artur Schopenhauer

Üks väike katkend  raamatust ka teile : "Mida teha, kui halvad ajad tulevad ootamatult, nagu plakustaks keegi käsi ja pärast seda käteplaksu pole järsku enam miski endine ?"

piddddddddddddduuuuuuu

Mind üritati ümmarguseks toita. Kokspoksalksvalks.  Ma sõin kolm korda palju. Hea kook oli.  Väike rebing käis non-stop. Naersime. Jutustasime. Laulsime.  Minna mitte eriti.  Avastasime, et ma olen kokku kuivanud ühe sentimeetri võrra.  Mängisime kaarte. Liisi rulluisutas. Mina rulluisatasin viis numbrit suuremate rulluiskudega.  Kuulasime muusikat. Kõik hakkasid ükshaaval ära minema . Lõpuks olime Liisiga kahekesi. Trallitasime säraküünaltega muru peal . Mini-ilutulestik. Blablajuttjutt. Läksime lahku. Toitsin vahepeal Liisi koera ka . This is it.

The doors we open and close each day decide the lives we live.

Kõik on harjumatu. Kodu on mu süda.  Süda on mu kodu.  Kaheksakümmend pikka venivat ja lõputut kilomeetrit  lahutab mind vanast, mugavast ja harjumuspärasest. On aeg lahti laska mugavusest, millest nii kramplikult kinni hoian.  Tundmatus on alati hirmutav, aga kui me sinna kunagi ei astu, ei leia ka me seal lebavaid peidetud aardeid. Mu isiklik aardejaht algab nüüd.