tundus kuidagi sobivalt ebanormaalne pilt, mida sellele postitusele lisada

ja ja ja ma kirjutan siia üli kähku midagi, sest ma tahan magama minna ja kell on juba 23:52
polegi nagu väga kaua aega nii kaua üleval olnud. mitte et see oleks hilja nende ööloomade jaoks, keda siit interneti avarustest ikka leida võib. mul on bedtime  kell üheksa ja ma isegi ei tee nalja. täitsa tõsiselt mõtlen seda.
tartus pole midagi teha ja siis ma magan.  tegelikult tartus on kindlasti väga palju teha, aga mina ei korralda endale mingi tegevust . ühesõnaga saate aru küll ma arvan. tegelikult pole ma tartus üldse hetkel.
kodus.  kodus. kodus. kodus.
kodus on nii hea olla ja seda on raske enne mõista kui pole kaua aega kodust eemal olnud
nagu nad ütlevad there is no place like home.
aga muidu olen ülimalt mõttetu isik,  väga väga väga väga igav inimene nagu uskumatu, et üks inimene saab olla nii igav nagu mina.
uskumatu.
tahan lund ja talve ja ja ja olla igavesti kodus. vähemalt hetkel on selline meeleolu.
ma kõlan nii meeleheitlikult aga tegelikult pole asi üldse nii. vist.

istun siin ja näen välja nagu mingi wannabe mustlane, mis see peaks tähendama you may ask.. well it´s me to know and you to figure out. täiega meeldib kõiki eesti keele reegleid eirata, kui mu eesti keele õpetaja seda näeks, siis ta saaks südame rabanduse vist cause obviously  olen kirjaoskamatu peaaegu. igastahes igastahes on sitaks igav ja ja ja ma tahaks olla pretty as f*ck but no can do .  mis ma öelda tahtsingi, tegelikult mitte midagi, aga ma ütlen siiski  koolist on täiega  kopp ees.  nagu okse okse okse okse  sellesmõttes, et ma olen laisk ja hui ma viitsin teha esitlust või õppida pähe infii meriski ja punapea vardi kohta like what the efffffffff
ma tean tegelt et on hulleimaidki kodutöid aga noh  mulle meeldib vinguda, sest draama on ikka põnevam kui ma kirjutaksin siia näiteks, et elu on nii ilus nagu päikeseloojang ja kõik on niiiiiiiiiii roosamanna ja ma armastan ennast. omg kui ma pärast tuleksin tagasi ja loeksin seda, siis ma ise juba mõtlesin et mis mul viga  oli kui ma kirjutasin seda, et kas ma olin mingi ainete mõju all or what.
sest obvs pole minu moodi see at all.
jah  jah ma ei taha teada mitu  kirjaviga või grammatika viga ma olen siin teinud, kuid samas see häirib mind kui ma kirjutan nagu viieaastane 
ma ei tea kas keegi saab aru mu jauramisest midagi. mul hakkab juba piinlik. aga oh well, no pain, no game , right???
igastahes ma lõpetan oma jauramise, mis tuli nii meeletult pikk, et sellest peaks teile üksikutele eksikülalistele, kes siia satuvad, piisama.

on suur tõenäosus et siia ei ilmu enam kaua aega enam midagi, sest mu mõistus ei haara sellist konseptsiooni nagu regulaarne postitamine

adios

Mu  postkast on reaalselt 107% täis. Nii juhtub, kui käid seda umbes aastas kolm korda vaatamas.
Igastahes tegelikult on mul tuhat asja vaja teha veel. Kõige suurem prioriteet on hetkel korteri otsimine, aga see ei taha edeneda kuidagi, sest olgem ausad olen üks väga kannatamatu ja laisk tüdruk. Arvastavasti mu laiskus maksab mulle kätte veel kunagi ja oktoobris lähen põõsa alla magama, nii et, kui te näete mingit blondi pead kuskil Tartu põõsaste vahelt paistmas, siis üsna suure tõenäosusega olen see mina. 





Ps!Ärge väga tõsiselt võtke seda postitust.

Ja seal sa lähed kullatolmus ja tulede säras.

Hetkel on selline tunne, et kõik läheb veel hästi. Selline tunne nagu õnn varitseks kuskil nurga taga ja ootaks õiget momenti, millal sealt välja hüppata ja öelda : "Siin ma olen, võta või jäta." Vahel kaldun arvama, et mul on probleeme õnne äratundmisega, aga nüüd arvan, et seekord ei laseks  ma enam seda sõrmede vahelt ära libiseda, sest elu on ilus, tuleb lihsalt neid ilusaid hetki tähele panna. Mitte kõndida pea maas ja vaadata, kuidas asfalt sulab.

Oeh, pole väga väga kaua juba kirjutanud siia midagi. Suvi saab  varsti läbi  kui masendav, aga samas it´s all good in the hood, sest hetkel päike paistab ehk saab veel d-vitamiini ammutada ja mida iganes. Oh kurja, ma ei suuda ühtegi huvitavat lauset moodustada pool kümme hommikul sellise jubeda padjanäoga.  Liiga kaua öösel üleval olemine genereerib lolle ideid. Nägemist. Kunagi ehk olen suuteline midagi põnevamat siia tekitama. Seni aga vaadake seda kergelt ebanormaalselt pilti, mille blogger ümber keeras, kuigi keegi teda ei palunud. Jerk. Avastasin, et see kergelt ebanormaalne pilt oli  väga ebanormaalne ja sellepärast olete sunnitud nüüd vaatama mu imelisi punaseid triipe, mis on ammu juba kadunud, sest ka nendega nägin ma välja kergelt ebanormaalne.

suvaline mõtsa pilt

Kausis pead pesta on väga nostalgiline. Esimesed viis minutit ma lihtsalt naersin, lihtsalt nii lõbus oli. See tuletas mulle meelde, kuidas ma väikse tirtsuna saunas lillas vannis ligunesin, kaasarvatud need korrad kui ma enam vanni ei mahtunud. Arvate,et see takistas mind? Ma arvan, et te me kõik teame vastust. Dušši all võib ju mugav käia olla, aga kausis solistamine on kümme korda lõbusam ja tekitab kohe sellise hea tunde, eriti siis kui vesi ninna läheb. Naerrrrrrrrrrr. Peapesu kausis tekitab kohe õige eestlase tunde. Miks? Sellepärast, et kui sajandeid on muistsed eestlased kausis saanud pead pesta, siis saan mina ka. See võib kõlada naeruväärselt, aga ma tundsin,nagu ma oleks jälle mingisse iidsesse traditsiooni kaasatud. Vot siis, sellist ekstaasi võib tekitada lihtne peapesu.

Mõtlen mõnikord, et kas keegi suvaline  mõtleb minust, sest ise leian end mõtlemast sellistest inimestest, kes ei oskaks arvatagi, et nad on vahel harva osa minu ajutööst. Ise ka imestan kui palju inimesi keerleb mu teadvuses ja alateadvuses. Olen unes näinud nii palju erinevaid inimesi,et  nende kokku lugemini oleks võimatu. Aju on nii müstiline organ, täpselt nagu udu - nähtavus on nullilähedane, aga seal taga on paljugi peidus.

Nagu mets hommiku udus

vaatad otsa oma tühjal tumedal pilgul.

Mõnikord suudab mu blond pea ikka täiesti absurdseid ja rumalaid lauseid ja mõtteid genereerida, aga vähemalt on endal lõbus.

Targad inimesed - mul jätab vist süda kolm lööki vahele, kui ma loen midagi, mida nad kirjutanud on. Kadedus poeb naha vahele ja mu peas tekib pettekujutlem, et ka mina olen suuteline looma midagi nii suurepärast. Aga ei,oh ei. Minu ponnistused jäävad kaugele kaugele maha. Isegi siis kui unistan, et võib-olla ükskord tuleb päev kui ma  kirjutan romaani , eepose või luulekogu, on see siiski väga vähe tõenäoline, kuid unistamine on tasuta.

Unetu

Kell on viis null kuus hommikul ja ma pole 20H maganud.  Unetus on tõeline õnnistus. Enesetunne on ühest kümneni skaalal umbes miinus kolmsada. Väga pahur ja näljane on olla ja mind ausalt öeldes ei huvita, kas mu laused üldse on  arusaadavad või mitte. Ma ei taha teadagi, milline ma välja näen ja hirmsasti tahaks kellegile padjaga vastu pead virutada.

Kurb on olla iseenda peale vihane. Kurb on olla saamatu ja sihitu. Vihaleajav, kurb ja lihtsalt hale olukord. Peaks midagi ette võtma, peaks leidma mingi kindla sihi slash eesmärgi, millele keskenduda.

Nägin unes täna kedagi, kelle arvasin juba unustanud olevat,  kelle ma olin suutnud toppida kuhugi kaugesse ajusoppi, aga täpselt siis, kui ma arvasin, et okei, ta võib seal kauges kauges ajunurgas eksisteerida, siis pauhhh  ja mu mõistus rebib ta  sellise kiirusega tagasi teadvusesse, et silmigi ei jõua pilgutada. Ilus unenägu oli muidu, aga see tuletas mulle meelde midagi, mida ma nii paaniliselt unustada olen proovinud.

Inimene olla, on keeruline. Meil on "mustmiljon" erinevat tunnet ja emotsiooni. Enamuse ajast pole meil õrna aimugi, mida me tunneme või, mida me peaksime tundma. Me isegi ei mõista, kas me oleme kurvad või õnnelikud, äkki hoopis vihased ja ärritanud või seda kõike korraga. Oleme sunnitud kõigele reageerime ja, siis veel korralikult funktsioneerima. Pole siis imestada, et mõnikord "katus minema sõidab" ja näib, et lähiajal ta tagasi ei tule, kui üldse kunagi.  

SHSHafdsnadv.. kell on kaks kolmkümmend kaks ja ma lähen magama ja ainus, mida ma unes tahan näha on üks teatud naeratus, vot mis.  Selline  mõttetu postitus teile.

Ma ei ole kunagi taibanud, kui ilus on vaadata kedagi magamas. Näha nende nägudel seda seletamatut rahu, näha, kuidas mõneks hetkeks on nad eemal kogu maailma kurjusest. Nii rahulikud ja kaitstud seal sooja teki all. Teada, et vähemalt magades on nad eemal sellest laiali lagunevast ja valusast kogemusest, mida mõni meist eluks nimetab.