Uitmõte.

Ma tahaks naerada maailma naeruväärusse üle, kui rumalad on teised, kui rumal olen mina. Aga see oleks ebaviisakas , kohatu, reeglitevastane. Reeglid piiravad meid, ahistavad. Kuid miks inimesed üldse järgivad reegleid pedantse täpsusega ? Nad kardvad olla erinevad , nad kardavad teha vigu, sest on mugav alluda ja ise mitte mõelda. Muidugi on reeglid välja mõeldud põhjusega ja oleks parem nii endale kui teistele kui neist kinni peetaks. Aga mõned piirangud, reeglid, käsud lihtsalt on mõeldud rikkumiseks, need on tühised , mõttetud . Milleks takistada end elamast, milleks olla korralik teiste nimel, milleks alluda mingitele tobedatele reeglitele. Elu on elamiseks. Elatakse ainult üks kord, parem siis juba kahetsada tegusid mis tegemata jäid , kui tegusid, mis tehti. Patran küll siin palju , kuid ma ise pole nii elanud, oleks vist aeg. Oleks aeg olla mina ise , oleks aeg unustada teiste nõudmised ja elada vaid enda rõõmuks.

Strip-Aeroobika ?

Ma pole ammu kehalise tunnis nii palju naernud nagu täna. Kõigepealt mängisime saalihokit. Päris vinksvonks oli. Ainus oht oli palli või hokikepiga vastu päid ja jalgu saada, sest seal vehiti nagu tapetaks kärbseid. Meie tiiim oli ka väga võidukas, me lõime tervenisti ühe värava, vau, lihtsalt enneolematu spordisaavutus mis siis,et vastasvõistkond suutis palli 5 korda meie väravasse virutada, pff keda küll see peaks kottima. Me võidaksime taliolümpiamängud iga kell, sest meie hokioskused on lihtsalt metsikud. Ma arvan,et Eesti peaksigi meie suurepärase koosseisu Vancouverisse saatma. Ilmselgelt pole hoki olümpiaalagi(või on?) , aga pärast kui mina, hoki maailmameister, sinna kohale ilmun on asjalood teisiti. Ja siis.. trummipõrin.. oli aeg korvpalli käes. Meeletu ,mis toimus. Kõigepealt avastasin ma ,et pooled osavõtjad olid minust viis kilomeetrit pikemad monstrumid. Ma võisin neile alt üles vaadata, sõna otses mõttes. Kuradi koljatid. Ma ei hakkanud isegi üritama ,sest edasi-tagasi, ringiratast, diagonaalis joosta nagu marutaudis jänes on ikka põnevam , kui palli põrgatada. Platsi ääres tehti niisama lainet ja ka kommentaatoridest polnud puudust. Tõeline NBA!

Hirm halvab ja pimestab, nüristab mu meeled. Pühib minema õnnelikud mälestused. Mõttetu hirm tuleviku ees, kartus läbi kukkuda. Hirm olla mitte keegi , tühi koht. Viha suutmatuse ees. Pilkav irve enda naeruvääruse üle. Selline nõiaring ketrab mu peas vahel , harva, tihti,alati. Mõttetu tegelikult. Väga mõttetu. Ei ma ei ürita diip olla. Ma lihtsalt niisama.

123

Nägu näha on mu suurim talent vapustavaid pealkirju välja mõelda. Lihtsalt imeliselt pilkupüüdvad. Täna otsutasin oma laiskuse ja vaimuvaesuse endast veidikegi välja peksta ja oma lubadust preili Elis Vaevale täita, ning siia midagi sünnitada.
Seekord ei kurvastagi ma naasmise üle meie kõigi poolt armastatud asutusse, mis on tuntud ka kooli nime all. Hoolimata faktist ,et kool pole mulle kunagi just meeltmööda olnud, ei suuda ma enam siin kodus nagu padakonn nüristuda. Muidugi on ulmeliselt mugav oma silmad endale sobival ajahetkel lahti lüüa , kuid mis edasi? Lihtsalt veeta terve päev süües ja arvutis mõttetult oma aega raisates võib kõlada küll üsna toredalt, kuid varsti muutub see tüütuks ja ärritavaks, ning mina isiklikult lõpetan sellega ,et tuian närviliselt toas ringi ega ei mõista ,mida ma õigupoolest tahtsin teha. Nüüd kõige tähtsam info - mu jalg sügleb. Lihtsalt arvasin,et kõik peaksid seda teadma. Arvatavsti , ei kurvasta ma kooli mineku pärasat ka sellepärast ,et lõpp on lähedal. Okei see kõlas nagu ma hakkas surema , kuid teie kurvastuseks pean mainima ,et mõtlesin selle all ,et ma olen suutnud peaaegu 12 aastat koolis vastu pidada. Saavutus missugune. Kuigi paljud minu päevad , selles kolllases hoones pole just eriti meeleolekult möödunud, on mul seal ka ütlemata lõbus olnud. Ma ei teagi mitu miljon korda, ma olen end häbistanud, täiesti napakalt käitunud, valedel aegadel naernud ja lihtsalt igal võimalikul hetkel koperdanud nagu purjus orav. Ma olen kindel ,et ma jään igatsema neid veidraid, totakaid ja idiootselt andekaid inimesi ja neid jubedalt ärritavat värvi koridore ja muud nalja ja õudust, mis ma seal läbi elasin.

"Mälestus on ainuke paradiis, kust keegi ei saa meid välja ajada." -Jean Paul Ritcher. Vahel on mõnus ilusaid hetki meelde tuletada. Upuda mälestusse, ning mitte tahta enam pinnale tõusta. Mitte tahta enam naasta koledasse ja põrgulikku reaalsusse.

.

Sunniviisiliselt pean preaegu seda kasti oma mölaga täitma ,sest mu orjapidaja Elis Lambiaju sunnib mind. Ühesõnaga(tõlge : järgneb lõpmatu lausete joru), täna ma suutsin oma erakorsete saavtuste nimekirja veel midagi lisada. Nimelt olen ma väga andekas ja ütlemata osav asjade lammutamises. Tänu oma loomulikule talendile ning hiilgavale mõistusele, suutsin ma ära lõhkuda oma digika. Lihtsalt vapustav. Tormilist aplausi paluks! Aga millegi pärast ei tunne ma, sellest metall vidinast puudust ka. Täiesti ulme! Mina, kui suurim terrorist, kes ahistas oma kaameraga kõikvõimalike semude kategooriasse kuuluvaid persoone ja terroriseeris sellega igal vabal sekundil ringi, ei tunne sooja ega külma, selle hävingust. See tõestab,et elus pole kõige tähtsamad asjad , mida me omame, vaid inimesed meie ümber. Oligi parem,et midagi mu elus purunes, sest alati kui midagi hävib , sünnib ka midagi uut. Võib-olla nüüd ma saan aru, et maailmas on ka muud peale tobedate esmete pimestava lummuse.