Kui peab käib ringi.

Müüre ehitada enda ja maailma vahele  on sama hea, kui minna kõrbesse liivateri kokku lugema. Mõttetu ja teeb vaid  endale haiget, sest üritades end kaitsta välismaailma koleduste eest, ei pääse ka ilus ja hea ligi. Sellepärast tulebki rebida, käed verised, kõik need koledad tellised kaitsevallidest välja, sest kuidas teame, kas õues päike paistab või mitte, kui me aknast välja ei vaata.

Arvan,et selle  "iidse" pildiga on kõik mu hetke emotsioonid tabatud.

Rohkem pole midagi öelda.

Won´t you lay and wait on me.

Üritan säilitada teatud sisemist rahu (küll raskustega) ja kinnitada endale, et kõik läheb hästi ja lähebki, küll  näete. Natuke usku endasse viib kaugele. :)

tere päike

Täna olen haige, aga pole hullu, ega elu sellepärast seisma ei jää.

Jalad on külmad ja olen magmatusest endale soetanud permanentse padjanäo. Hetked kunstilisest enesekriisist ja teatud fragmendid mu mõttemaailmast on sassis nagu segasumasuvila. Üldine emotsioon on aga,  üsna ülevoolavalt positiivne  ja aitab tühistada neid ajutusi "nõrkuse" hetki. Pole vahepeal oma seisukohta muutnud ja siiski arvan, et posiitivsel mõtlemisel on uskumatult maagiline võim, kes ei usu proovige järgi. Tundub, et minu puhul aitas, täiesti 100% garantiid ei saa anda muidugi, sest siin maailmas pole midagi absoluutselt muutumatut ja parem ongi. Muutus on edasiviiv jõud ja areng. Suundun nüüd unede maailma, kus  alateadvus ehk mu sassis aju arhiivi  ise ära korrastab.

Magamatus, üks seletamatu emotsioon ja nälg/isutus on üks väga huvitav "kokteil". Jääb arusaamutuks, kas olen õnnelik või õnnetu, arvatasti midagi seal vahepeal. Väga sürr on olla. 

Väga vana kirjatükk, järjekordne leid.

Oh neid lõputuid tähelepanu jahtijaid. Nad ligunevad selles imetluses ja hirmus, mille osaliseks nad saavad ja, mida nad saavutavad  tavaliselt terrori või  manipuleerimisega. Sellest hoolimata imetlevad neid kõik nagu neil paistaks päike tagumikust välja. Ühel hetkel nad, aga upuvad  sinna lõputusse tähelepanu ookeanisse, kui lained üle pea hakkavad lööma.  Arvatavasti pole mul neist isegi kahju,  mis siis, kui hetkel võib  tunduda, et kadeduse uss järab mind.  Keegi  tõmbab endale ise vee peale,et nautida väikest hetke nö" prožektorivalguses"? Ei kõla küll, nagu väga  kadestamisväärne olukord, ega ?

(Siiani tõsi, kuidagi aggresiivne ehk)

Sõnadega,  nende ilusatega, rebid minust tükke. 

Seal ma istun, joovastunud, teeks su jaoks kasvõi kükke. 

Ma pole kunagi tahtnud sõltuda teisest inimesest. Minu surmapatt vist ongi uhkus. Minu jaoks on ebaloomulikult keeruline küsida, kellegi käest abi,sest sel hetkel tundub, nagu abi küsimine oleks märk nõrkusest. Ometigi olen täiesti teadlik sellest, et tegelikult on olukord täpselt vastupidine, vaid tugeva karakteriga inimesed on piisavalt julged, et ilma segava emotsioonita abi paluda. Arvan, et mu uhkusel on potentsiaal kerkida nii kõrgele, et kui keegi paluks mu tuumaraketi ehitada, siis ma arvatasti arvaks ka, et mul küll kellegi abi pole vaja, milleks siis  interneti avarused on. Mis iseenesest on täiesti absurdne.
Samuti on kurb mõelda, kuidas  inimene, kes teoorias ei peaks mõjutama vähimalgi määral sinu emotsionaalset tasakaalu ,suudab selle  rivist välja lüüa ilma erilise pingutuseta. Ehk ongi kõige kohutavam, et midagi ei juhtu. Kõrgete lootuste tornist on pikk maa alla kukkuda ja,  kui see torn ükskord kokku variseb, siis langus tundub lõputu ja piinarikkas. Sellepärast tekitavadki tunded, mis peaksid tegelikult olema ilusad ja positiivsed, minus tunde nagu ma ootaks vihmasadu kõrbes.

Mu suurim irratsionaalne hirm on näida rumal või lihtsalt loll inimeste ees, kes on mulle tähtsad või, kellel on silmnähtav loomulik intelligents või, kes on minu arvates lihtsalt atraktiivsed. Ning ma ei mõtle rumal sellesmõttes , et kui lõbutsetakse ja siis juhtub  midagi piinlikult humoorikat, vaid  kui ütlen ja teen midagi nii uskumatult rumalat, et inimesed hakkavad   arvama, et minu intelligentsi tase on tõesti väiksem kui mu kinganumber. Arvan, et  selline hirm on tingitud sellest, et ma ise samuti hindan inimeste juure intelligentsi ja minu jaoks ei ole kõige olulisem "raamatutarkus", vaid kui  on näha, et  inimesel on ikka mingi arusaam, mis ta ümber toimub ja, et ta oskab ka kehvades olukordades säilitada eneseväärikuse. Ühesõnaga väga meeldiv on kui kellegil  on silmapaistev loomulik intelligents või silmaring. Minu jaoks pole tähtis, et  keegi oleks järgmine Nobeli preemia kanditaat, lihtsalt, et tal oleks mingigi aru peas.

Leidsin selle oma mustanditest.

Mida me ootame? Kas arvame,et ühel päeval kui silmad avame oleme järsku õnnelikud? Kas tõesti loodame, et hommikul kui pea padjalt tõstame on kõik mured läinud ja unistused täitunud? Mida me ootame? Õnne? Armastust? Raha?
Õnn ei kukku taevast alla, otse sülle. Tõenäoliselt ei võida me kunagi bingoga miljonit krooni . Me eluarmastus ei koputa homme me uksele.
Tõelise rahulolu nimel peab pingutama. Tuleb teha midagi muud kui istuda ja ootada, et kõik ise paika loksuks. Tuleb leida õige kurss ja siis ka seda hoida. Tuleb olla sihikindel, positiivne ja piisavalt egoistlik. Küllap pole õnnevalem tegelikult nii lihtne,aga ma olen piisavalt naiivne ja isekas, et sellesse uskuda.
Mida me ootame?

Tahan magada võrkkiiges, unistada suvest, kingadest ja ilusatest hetkedest.

random

(vajuta pildile,et näha suuremat versiooni)

Soovin vahel, et mul oleks Vincet van Goghi talent, et ka minu kätes oleks mingi eriline nõtkus ja graatsia, mis laseks paberile kanda, midagi enamat kui lihtsalt pilti.
Mingit seisundit või erakordselt detailset tunnet või kaunist valgust. Soovin, et mul oleks Salvador Dali maagilised unenäod ja uskumatu fantaasia. Soovin, et suudaks luua midagi, mis tähendaks nii palju, aga tunduks samas nii lihtne, aga tegelikult on see oma olemuses nii salakaval, et keegi ei suudaks seda korrata. Ei oska öelda, kas see on mingi eneseteostamisvajadus või kuulsusjanu, aga sellised peened nüanssid keerlevad mu peas. Lõpetuseks peaks mainima, et pole geniaalsust ilma hullumeelsuseta, ükskõik kui nähtamatu või peidetud  see ebanormaalne vaimuseisund poleks, see on kuskil ikkagi olemas. Head und kõik , kes hetkel on või ei ole lummatud lõkketulest ja luudadest.