Purjus olles levib lollus nagu kulutuli.

Mõnikord korjan oma "klaasist" südame tükke põrandalt üles, mitte just kõige meeliülendavam tegevus.

Mõnikord ma tahan, et ma ei mäletaks mõnda inimest. Mitte sellepärast, et nad halvad oleksid või oleksid mulle mingeid ebameeldivusi põhjustanud. Ei. Vaid sellepärast, et nad nii  imelised illusioonid on. Illusioonid, sest ma täpselt ei teagi, kes nad on. Teatud info ja ulme kokku segatud- just nii ma loon inimestest arvamusi ja need tunduvad kuidagi liiga head, et tõsi olla. Tahaks võta kõik mälestused, mis on kahjuks kõik kaunid ja need põlema panna ja vaadata, kuidas see lõke pillub värvilisi sädemeid ja kuidas see kõik vaid tuhaks ja suitsuks põleb. Ning minu mälu arhiivis on vaid ämblikuvõrgud ja tolmurullid.

Kõik need kole ilusad kinnisideed tahaksin saata kuhugi kõrbesse surema või vihma kätte ligunema.