Minu unistuseks pole kunagi olnud,et mu aias jookseksid karjudes, nuttes, naerdes ringi mingisugused väikesed inimesed,keda ma geneetiliselt enda omaks võiks nimetada. Ma täiesti mõistan inimesi, kelle unistuseks on mees, laps(ed)  ja valge aiaga maja, mille ees seisab must pärlmutter BMW. Isiklikkult aga ei kujutaks never ette, et mingi hüsteerias ühe meetrine olend, kes mind arvatasti ka tegelikult õnnelikuks teeks, kuskil muru peal maas püherdaks ja väidaks mulle,et ta on  vihmauss ning, et ta ei saa  putru sööma tulla tuppa, sest tema sööb nüüd muru. Sooviks talle ilmselt head isu, aga kes ta pudru, siis ära sööks, elu pole kahjuks või õnneks kudlkihrakese muinasjutt.

Ülimalt suur respekt muidugi kõigile inimestel, kes peale enda ka veel, kellegi teise üles suudavad kasvatada. Siiski arvan,et mina ei võiks mitte eales ühegi elu eest vastutada, sest ma olen tuntud  nuudelkäsi, kellel asjad lihtsalt lendavad igas ilmakaares ja kaunites õhuakrobaatsetes manöövrites põrandale. Tõesti ei sooviks ühtegi titte põrandale kukkutada. Peale selle on ilmselgelt mu ajumaht vist umbes miinus kolm milliliitrit, sest üsna tihti viskan pilgu kellale,et oh kell on juba viis, päike hakkab loojuma, aga oota..misasja..ma vist olen unustanud täna end toita. Kellele ikka süüa on vaja eksole? Ilmselgelt olen saavutanud juba ülima valgustunud oleku ja nüüd  toitun ainult kosmilistest vibratsioonidest ja valgusest. Selliseid sarkastilisi vabandusi endale võib igavesti tuua, aga inimolendile, kes veel ei oska veel ise kingapaelugi siduda, selline vabandus ei sobi.

Jätkades enda väga "sarmikaid" omadusi üles lugedes, siis leian,et te kõik peaksite teadma, et kui asjade kaotamine oleks sport  ripuksid mu seinal lihtsalt tuhanded kuldmedalid, diplomid ja honorar mu pangarvel oleks lihtsalt ulmeline. Ma pole ainult uskumatult andekas kogu oma vara kaotamises, vaid mul on ka anne oma kadunuid asju leida  kõige arbsudematest kohtadest,mida ma isegi ette kujutada ei suuda. Näiteks ükskord ma leidsin oma koodikaardi tualettpoti kõrvalt põrandalt, mul endal polnud ühtegi mälestust sellest, kuidas see sinna jõudis. Samuti leian oma võtmeid näiteks madratsi vahelt, padja alt ja kuskilt köögiriiulist,mis nad seal teevad, keegi ei tea, müsteerium igavesti.
Ühesõnaga asja tuumani jõudes, kui ma selgelt väljendan end kellegile,et oh man shit, ma küll ühtegi last ei taha siis"Ah, seda arvad sa praegu" ja "Küll sa oma meelt muudad." "Kas sulle ei meeldi lapsed?" on alati laused, millel ma vastan,et "Ei, ma ei vihka lapsi ja lapsed võivad väga humoorikad ja armsad olla ja mul pole nende vastu midagi, aga ma tõesti never ever ei kavatse oma kehast ühtegi last välja pressida." Peace out, olge ekstra head ja armsad oma laste vastu, minu eest ka.

Ilmselgelt on mu laiskus mingil ulmelisel universiumist suuremaL levelil, sest ma pole lausa terve aasta siia tähti ritta seadnud. Mõtlesin,et peaks selle vaikuse ahela murdma ja siia midagi sünnitama. Pole isegi oluline,kas keegi loeb seda või mitte. Ühesõnaga tabasin end täna bussis mõtlemas,et miks me kujundame end teiste inimeste arvamuse järgi, see on täiesti absurdne. Mõistan,et on inimesi, kes annavad meile täiesti advekaatseid nõuandeid ja produktiivset kriitikat,mis on kõik väga tore ja selliste inimeste olemasolu me elus on väga oluline, aga see pole üldse selle postituse point.  Lihtsalt arutlesin endamisi,et miks mind peaks huvitama mingi suvalise "matsi" arvamus,kes mind tänaval vaatab hukkamõistva pilguga. Võin peaaegu 100% kindel olla,et  suvalised inimesed linnatänavatel, keda ma arvatavasti mitte kunagi  enam ei näe , hindavad mind kriteeriumite järgi, mida tegelikult kriteeriumiteks kutsuda ei saagi.  Miks peaks mulle korda minema, kui keegi oletavalt arvab,et ma näen välja nagu kodutu malakas või ta leiab, et mu IQ on väiksem kui Pii väärtus.

 Ma ei suuda enam ühtegi kirjapanemist väärt mõtet moodustada. Mu mõistus virvendab poolikutest mõttekäikudest ja vanade ideede kummitustest. Mu ajus toimub pinnapealsuse sünnipäeva pidu.

vana

Ma tahan tulla nagu tuli ja põleda heledalt, ma tahan olla nagu tuli ja kõrvetada põlevalt.


25.juuni 2012

Inimesed arvavad, et eksisteerib tuhat ja üks võimatut olukorda ja kättesaamatut materiaalset väärtust. See aga, on  suurim vale, mida endale räägime. Ainsad, kes takistavad meid püüdlemast "võimatute" soovide poole ,oleme me ise. Me ise loome endale  takistusrajad, piirangud, aiad, tarad jne. Pärast kõigi nende müüride üles ehitamist, mõtleme, et  oh kurat, miks meie kulgemine siin elus on nii keeruline. Tegelikult, ega väga ei olegi. Loomulikult on välistegureid, mis meid mõjutavad, aga suurem osa takistusetest on vaid meie hallide ajurakude looming.  Piisab ainult ühest unistusest, mida usume kõigi oma keharakkudega ja järsku on kõik võimatu võimalik.

Pole jälle umbes sada üks päeva siia kirjutanud, tegelikult kõigest 35, aga who cares. Olen olnud väga busy magamisega , üritamisega olla enam vähem funktsionaalne ja aksepteeritav ühiskonna liige ja nii edasi.  Ei oskagi kohe öelda, mida ma siia väljendama slash kirjutama tulin, aga võib-olla selgub see selle postituse lõpus. Tundub, et adaptin jälle teistsugust blogi stiili, milleks on - tegin seda, seda, seda ja toda ka veel. Iseennest pole see mu lemmikstiil, aga kuna ma jõuan olla deep ainult öösel @work, kui ma väsimusse suremas olen siis peate(pean,sest ei tea siiani, kas, kes, kus seda blogi üldse loeb) lepima mu jauramisega minu tegevustest või tegematusest. Ausalt öeldes midagi muud väga öelda ei olnudki. Kell on 1:55, nii,et kahe sõnaga on mul aega magama minema. Adios. Olge musid.

Täna teen midagi, mida pole alates oma blogimispäevade algusest teinud. Nimelt lihtsalt räägin teile oma väga  ebapõnevast elust, aga suck it up.
Igastahes olen nüüd oma loodri staatusest vabanenud ja nüüd attendin tööl ikka regulaarselt ja holy shit mul igapäevaselt vist uus probleem seal, (aga pohh yolo.) Kuu parimaks töötajaks küll keegi mind ei vali. Kahe sõnaga oli mul alguses kassavahe kogu aeg mingi miljon dollarit, sest hallo kosmos, kes siis raha õigesti tagasi annab, liiga mainstream minu jaoks. Ükspäev pesin näiteks oma telefoni ja pastakat pesumasinas, mille tagajärjeks oli väga kauni tindi disainiga everything. Minu ütlemata suure intelligentsi juures on see täiesti tavaline nähtus. Ahjaa, mis ma veel tahtsin öelda on see, et ma ei saa aru, mida inimesed küsivad minu käest. Reaalselt  vahin neile lolli näoga otsa ja küsin: "Vabandust, mida te soovisite?" Ei tea, kas see on sellest,et inimeste diktsioon on umbes miinus sada  või olen lihtsalt suurim kõrvavärdjas eales. Arvatavasti see esimene variant ikka, sest  me kõik teame, milline auhinna vääriline kõrvakuulmine mul on. Tegelikult mul sada viis erinevat mishap´i seal veel ette tulnud, aga laiskus nõuab tänaseks oma jao sisse, ning lähen nüüd hoopis pannkooki sööma. Adios.