Minu unistuseks pole kunagi olnud,et mu aias jookseksid karjudes, nuttes, naerdes ringi mingisugused väikesed inimesed,keda ma geneetiliselt enda omaks võiks nimetada. Ma täiesti mõistan inimesi, kelle unistuseks on mees, laps(ed) ja valge aiaga maja, mille ees seisab must pärlmutter BMW. Isiklikkult aga ei kujutaks never ette, et mingi hüsteerias ühe meetrine olend, kes mind arvatasti ka tegelikult õnnelikuks teeks, kuskil muru peal maas püherdaks ja väidaks mulle,et ta on vihmauss ning, et ta ei saa putru sööma tulla tuppa, sest tema sööb nüüd muru. Sooviks talle ilmselt head isu, aga kes ta pudru, siis ära sööks, elu pole kahjuks või õnneks kudlkihrakese muinasjutt.
Ülimalt suur respekt muidugi kõigile inimestel, kes peale enda ka veel, kellegi teise üles suudavad kasvatada. Siiski arvan,et mina ei võiks mitte eales ühegi elu eest vastutada, sest ma olen tuntud nuudelkäsi, kellel asjad lihtsalt lendavad igas ilmakaares ja kaunites õhuakrobaatsetes manöövrites põrandale. Tõesti ei sooviks ühtegi titte põrandale kukkutada. Peale selle on ilmselgelt mu ajumaht vist umbes miinus kolm milliliitrit, sest üsna tihti viskan pilgu kellale,et oh kell on juba viis, päike hakkab loojuma, aga oota..misasja..ma vist olen unustanud täna end toita. Kellele ikka süüa on vaja eksole? Ilmselgelt olen saavutanud juba ülima valgustunud oleku ja nüüd toitun ainult kosmilistest vibratsioonidest ja valgusest. Selliseid sarkastilisi vabandusi endale võib igavesti tuua, aga inimolendile, kes veel ei oska veel ise kingapaelugi siduda, selline vabandus ei sobi.
Jätkades enda väga "sarmikaid" omadusi üles lugedes, siis leian,et te kõik peaksite teadma, et kui asjade kaotamine oleks sport ripuksid mu seinal lihtsalt tuhanded kuldmedalid, diplomid ja honorar mu pangarvel oleks lihtsalt ulmeline. Ma pole ainult uskumatult andekas kogu oma vara kaotamises, vaid mul on ka anne oma kadunuid asju leida kõige arbsudematest kohtadest,mida ma isegi ette kujutada ei suuda. Näiteks ükskord ma leidsin oma koodikaardi tualettpoti kõrvalt põrandalt, mul endal polnud ühtegi mälestust sellest, kuidas see sinna jõudis. Samuti leian oma võtmeid näiteks madratsi vahelt, padja alt ja kuskilt köögiriiulist,mis nad seal teevad, keegi ei tea, müsteerium igavesti.
Ühesõnaga asja tuumani jõudes, kui ma selgelt väljendan end kellegile,et oh man shit, ma küll ühtegi last ei taha siis"Ah, seda arvad sa praegu" ja "Küll sa oma meelt muudad." "Kas sulle ei meeldi lapsed?" on alati laused, millel ma vastan,et "Ei, ma ei vihka lapsi ja lapsed võivad väga humoorikad ja armsad olla ja mul pole nende vastu midagi, aga ma tõesti never ever ei kavatse oma kehast ühtegi last välja pressida." Peace out, olge ekstra head ja armsad oma laste vastu, minu eest ka.
No comments:
Post a Comment