Unistused pole midagi muud kui plaanid, käsud, kohustused teha midagi teoks.  Elul peab laskma lihtsalt voolata nagu jõel. See viib meid sinna, kuhu viib. Tee peal on mõned kärestikud ja  mõni rahulik metsatukk. Tuleb lasta lahti oksast, millest kramplikult kinni hoiame. Sest seal jõekäänu taga ootab meid midagi uut. Midagi imelist, midagi koledat. Pole oluline! Tähtis on, et me oleme vabad. Lihtsalt me ise seame endale takistusi ja  viskame endale kaikad kodaratesse. Võiksime lõpetada rabelemise, sest see ainult väsitab ja tirib meid sügavamale jõepõhja.

Karjusin just terve minuti ,sest ma ilmselgelt polnud teadlik sellest , mis on sotsiaalne sidusus.

Õhk lõhnas joovastavalt.  Nagu värsked rababerid ja suitsusaun.

Pean unustama unustamatu.

Kõnelused iseendaga.

Valu on alati olemas, see ei kao kuhugi. Valu hääbub vaikselt, aga ei lõpeta eksisteerimist. Kuskil sügaval sisimas on see alati alles, oodates hetke, mil oma palet jälle näidata. Naerata, võitle, ära anna alla. Ära lase valul ja pimedal vihal end takistada.

 Pinge kasvab, kerib. Aga see on hea, hoiab mind erksana, valvel. Ootan kulminatsiooni, haripunkti. Momenti, millal surve olla võimalikult edukas mind maha murrab või vastupidi. 
Kas ma olen alla andnud enne, kui midagi alatagi jõudis ? Enne kui midagi juhtus? Jah, sest ma mõistin, kõik sai selgeks nagu seebivesi, et mõned asjad vist lihtsalt pole määratud juhtuma. Liiga palju takistavaid tegureid. Ma ei tea, kas ma peaks hoolimata nendest end läbi raiuma  tihnikust, mis eraldab reaalsust ja unistusi või mitte. Ma ei tea midagi. Peale selle ,et olen argpüks lõvi,kes möirgab,et oma hirmu varjata.
Võlur Oz on  üks tore varjatud sõnumitega raamat.

Nüüdisaegsed suhtlemisvahendid söövad mu aju.

Olen tüdinenud oma isekast mölast. Lihtsalt  võimatu, milline haige mölapidamatus vahel mind ründab. Ründab ja jookseb mind pikali.. ei teisi ikka.  Pole oluline. Tähtis on vaid see,et olen üsna tüütu kärbes. Zummmmmmmm.  Segaduses, puntras ka natuke, nii mina kui teised. Kahju on vaadata, seda draamat, mis sünnib  siin, seal, nurga peal. Nõme lihtsalt. Maailm on ebaõiglane. Karm. Halastamatu. Julm. Kogu oma koleduses on  ta siiski imeline. Oma veidral moel.  Tahaks kosmosse põrutada ja muretult hõljuda. Oleks see vaid nii lihtne.  Kõige keerulisem ülesanne siin maailmas on välja mõelda, kuidas olla südametu.  Ehk on see võimatu! Proovisin järele ükskord! Õnnestus! See ei kestnud kaua! Sest inimesed tungivad alati kaitsemüüridest läbi. Nahaalselt lõhuvad need maha.  Me ei saa sinna midagi parata. Tegelikult on kõik korras. Ausalt! Minul vähemalt. Pole põhjust  vinguda, aga ma alati leian selle. Oeh, misiganes.

Pühendan selle postituse ühele tuuuuudrukule varjunimega Lady Gaga! Eks ta ise teab kes ta on! On üks geniaalne nurr nurr + väikesele myle sada korda toredale ooperilauljale. Tegelikult kõigile. Mis ma ikka jaman!