vana

Ma tahan tulla nagu tuli ja põleda heledalt, ma tahan olla nagu tuli ja kõrvetada põlevalt.


25.juuni 2012

Inimesed arvavad, et eksisteerib tuhat ja üks võimatut olukorda ja kättesaamatut materiaalset väärtust. See aga, on  suurim vale, mida endale räägime. Ainsad, kes takistavad meid püüdlemast "võimatute" soovide poole ,oleme me ise. Me ise loome endale  takistusrajad, piirangud, aiad, tarad jne. Pärast kõigi nende müüride üles ehitamist, mõtleme, et  oh kurat, miks meie kulgemine siin elus on nii keeruline. Tegelikult, ega väga ei olegi. Loomulikult on välistegureid, mis meid mõjutavad, aga suurem osa takistusetest on vaid meie hallide ajurakude looming.  Piisab ainult ühest unistusest, mida usume kõigi oma keharakkudega ja järsku on kõik võimatu võimalik.

Pole jälle umbes sada üks päeva siia kirjutanud, tegelikult kõigest 35, aga who cares. Olen olnud väga busy magamisega , üritamisega olla enam vähem funktsionaalne ja aksepteeritav ühiskonna liige ja nii edasi.  Ei oskagi kohe öelda, mida ma siia väljendama slash kirjutama tulin, aga võib-olla selgub see selle postituse lõpus. Tundub, et adaptin jälle teistsugust blogi stiili, milleks on - tegin seda, seda, seda ja toda ka veel. Iseennest pole see mu lemmikstiil, aga kuna ma jõuan olla deep ainult öösel @work, kui ma väsimusse suremas olen siis peate(pean,sest ei tea siiani, kas, kes, kus seda blogi üldse loeb) lepima mu jauramisega minu tegevustest või tegematusest. Ausalt öeldes midagi muud väga öelda ei olnudki. Kell on 1:55, nii,et kahe sõnaga on mul aega magama minema. Adios. Olge musid.

Täna teen midagi, mida pole alates oma blogimispäevade algusest teinud. Nimelt lihtsalt räägin teile oma väga  ebapõnevast elust, aga suck it up.
Igastahes olen nüüd oma loodri staatusest vabanenud ja nüüd attendin tööl ikka regulaarselt ja holy shit mul igapäevaselt vist uus probleem seal, (aga pohh yolo.) Kuu parimaks töötajaks küll keegi mind ei vali. Kahe sõnaga oli mul alguses kassavahe kogu aeg mingi miljon dollarit, sest hallo kosmos, kes siis raha õigesti tagasi annab, liiga mainstream minu jaoks. Ükspäev pesin näiteks oma telefoni ja pastakat pesumasinas, mille tagajärjeks oli väga kauni tindi disainiga everything. Minu ütlemata suure intelligentsi juures on see täiesti tavaline nähtus. Ahjaa, mis ma veel tahtsin öelda on see, et ma ei saa aru, mida inimesed küsivad minu käest. Reaalselt  vahin neile lolli näoga otsa ja küsin: "Vabandust, mida te soovisite?" Ei tea, kas see on sellest,et inimeste diktsioon on umbes miinus sada  või olen lihtsalt suurim kõrvavärdjas eales. Arvatavasti see esimene variant ikka, sest  me kõik teame, milline auhinna vääriline kõrvakuulmine mul on. Tegelikult mul sada viis erinevat mishap´i seal veel ette tulnud, aga laiskus nõuab tänaseks oma jao sisse, ning lähen nüüd hoopis pannkooki sööma. Adios.

Hommik

Hommikul vara kui kell tiriseb, loodan südamest,et need helid on, vaid hääled mu peas. Kujutage ette mu pettumust kui avastan, et see on kõigest äratuskell, mis kui karjuks mulle:"Maast lahti, looder."

Lõpuks kui  mu ajju jõuab käsklus, et tõuse nüüd püsti, siis tunnen end kui mutt päevavalguses. Järsku on minust saanud vaegnägija,sest silmade lahti tegemise protsess on jõudnud kõigest 50%-ni.

Mu suurimaks ülesandeks saab üritada mitte minna alumisele korrusele läbi kapi  ja mitte trepist robinal alla (või üles) prantsada.

Kui mul lõpuks õnnestub end lähima peeglini lohistada, siis vaatab mulle peeglist vastu kuskilt Amazonase džunglist kaotsi läinud ebamäärane põõsaelanik. Kes ta on? Ei tea, pole varem näinud.  Alles eelmine päev vaatas mulle peeglist vastu täiesti tsiviliseeritud inimene. Vot, sellepärast ma nii palavalt hommikuid armastangi.(kghkkhmkjhkfjhkiroonialfakljaklf)

Mul võttis kaua aega mõistmiseks, et õnn ei ole igavene. Tundub nagu täiesti algeline teadmine, aga kas ikka on? Kui õnn olekse igavene, kestev, ööpäevaringe, siis poleks see enam õnn vaid rutiin. Õnn on imetabane just sellepärast, et on nii harva esinev nähtus. Tõsi küll, mõne inimese elus annab ta ennast märku sagedamini kui teiste omas, aga see selleks. Seda enam tuleks ilusaid  hetki nautida täiel rinnal, sest keegi meist ei tea, millal need hetked end uuesti näole annavad. Arvan, et mõned maailmakodanikud on õnnetud vaid sellepärast, et nad ei tunne õnne ära või lihtsalt ei oska seda nautida. Kurb. Loodan, et sina, kes sa  seda loed,  oled selle oskuse siiski omandanud.

Ma ei tarbi internetti, inernet tarbib mind.

Olen emotsionaalne masohhist. Näen iseennast seismas ühe ja sama pimeda kuristiku äärel. Eksimatult iga kord lükkan end ise,täiesti vabatahtlikult, igavesti kestvasse põhjatusse aukku. See on lihtsalt nii hüpnotiseerivalt imeline, aga pole mõeldud minu silma sarvkestal virvendama ega minu ajukäärudes eksisteerima. Masendav,sest pole vist midagi, mida sooviksin rohkem kui olla ise see kuristik.

Mõni hetk on nii ilus, et see on värdjalt rõhuv ja kannatamatult piinarikkas.

unetu + miks teeme ilusate mälestuste unustamise nii kergeks.

igatsen oma kuldkiharaid. shallow as fck.

Alati ilmuvad ilmutused kõige absurdsematel  kella aegadel,  milles pole tegelikult  midagi imelikku või veidrat, vaid see ongi normaalne ja ootuspärane. See pole midagi uut, mis mulle nüüd koitis, aga see on tähtis osa, sellest, et saaksin edasi funktsioneerida.  Olen liiga kaua arvanud, et pean unustuma teatud sündmused või hetked või lootused, mis mind kuidagi alt vedasid,kuid olid samas nii ilusad, kibemagusad. Reaalsuses on see, et kõik hetked on olulised. Ka hirm,argus,vead ja õudus on osa minu elust, miks ma peaksin neid kuhugi aju tolmusesse nurka suruma.
Üks tark naine(Meg Cabot) on öelnud, et julgus pole hirmu puudumine, vaid pigem otsus, et midagi on tähtsam kui hirm. Ühesõnaga see kõik siin on rohkem  laiali  kui maailm, aga tahan öelda, et tuleb endaga rahu luua ja endale tunnistada,et jah ma olin idioot ükskord kümme minutit tagasi, aga see on minevik ja las minevik jääda minevikuks, sest keegi meist ei saa eile teha seda, mida me soovime teha täna. Nii, et pangem tänane maksma, sest tulevik on väärt rohkem kui minevik.

Mul  on kodus kõrvaklappide surnuaed. Kurvad muusikata õhtud.