Hommikul vara kui kell tiriseb, loodan südamest,et need helid on, vaid hääled mu peas. Kujutage ette mu pettumust kui avastan, et see on kõigest äratuskell, mis kui karjuks mulle:"Maast lahti, looder."
Lõpuks kui mu ajju jõuab käsklus, et tõuse nüüd püsti, siis tunnen end kui mutt päevavalguses. Järsku on minust saanud vaegnägija,sest silmade lahti tegemise protsess on jõudnud kõigest 50%-ni.
Mu suurimaks ülesandeks saab üritada mitte minna alumisele korrusele läbi kapi ja mitte trepist robinal alla (või üles) prantsada.
Kui mul lõpuks õnnestub end lähima peeglini lohistada, siis vaatab mulle peeglist vastu kuskilt Amazonase džunglist kaotsi läinud ebamäärane põõsaelanik. Kes ta on? Ei tea, pole varem näinud. Alles eelmine päev vaatas mulle peeglist vastu täiesti tsiviliseeritud inimene. Vot, sellepärast ma nii palavalt hommikuid armastangi.(kghkkhmkjhkfjhkiroonialfakljaklf)
No comments:
Post a Comment