Täna teen midagi, mida pole alates oma blogimispäevade algusest teinud. Nimelt lihtsalt räägin teile oma väga ebapõnevast elust, aga suck it up.
Igastahes olen nüüd oma loodri staatusest vabanenud ja nüüd attendin tööl ikka regulaarselt ja holy shit mul igapäevaselt vist uus probleem seal, (aga pohh yolo.) Kuu parimaks töötajaks küll keegi mind ei vali. Kahe sõnaga oli mul alguses kassavahe kogu aeg mingi miljon dollarit, sest hallo kosmos, kes siis raha õigesti tagasi annab, liiga mainstream minu jaoks. Ükspäev pesin näiteks oma telefoni ja pastakat pesumasinas, mille tagajärjeks oli väga kauni tindi disainiga everything. Minu ütlemata suure intelligentsi juures on see täiesti tavaline nähtus. Ahjaa, mis ma veel tahtsin öelda on see, et ma ei saa aru, mida inimesed küsivad minu käest. Reaalselt vahin neile lolli näoga otsa ja küsin: "Vabandust, mida te soovisite?" Ei tea, kas see on sellest,et inimeste diktsioon on umbes miinus sada või olen lihtsalt suurim kõrvavärdjas eales. Arvatavasti see esimene variant ikka, sest me kõik teame, milline auhinna vääriline kõrvakuulmine mul on. Tegelikult mul sada viis erinevat mishap´i seal veel ette tulnud, aga laiskus nõuab tänaseks oma jao sisse, ning lähen nüüd hoopis pannkooki sööma. Adios.
No comments:
Post a Comment