Tuesday, October 26, 2010
Sunday, October 24, 2010
dgfgfhg
Kas teate seda tunnet, kui olete õnnetu, aga ei saa sellest ise aru? Mina tean, vähemalt arvan end teadvat . Te ei mõista seda enne, kui lamate voodis ja kõik segavad mõtted on kadunud. Tunnete järsku nagu oleksite just pinnale tõusunud ja ahmite õhku nagu kuivale jäänud kala. Teile jõuab kohale, nagu välk selgest taevast, et te pole õnnelik, aga tuhat erinevat kohustust, mõtet ja tegevust takistasid teil seda mõistmast.
Võib-olla tõesti ei kehti see teie kohta, aga minu kohta küll. Vähemalt mingi osa sellest.
Võib-olla tõesti ei kehti see teie kohta, aga minu kohta küll. Vähemalt mingi osa sellest.
Sunday, October 3, 2010
Nüüd, kui ma elutsen heade mõtete linnas, tunnen mingit tungivat vajadust tormata tänavatel ringi nagu väsimatu elektrijänes. Mul pole õrna aimugi, miks kiirendan kohe sammu kui astun Tartu asfalteeritud pinnale. Kas tõesti lasen end mõjutada "suurlinna" rahutust rütmist- teedel vurvavatest autodest, silmipimestavatest tuledest ja püsimatust inimassist.
Liigun kõnniteel, nagu kardaksin elust maha jääda. Aga kuidas saaksi keegi elust maha jääda? Elu püüab meid alati kinni ja haarab meist oma tugevate kätega, ega lase enne lahti, kui on õige aeg. Hoolimata sellest tunnen, nagu siin oleks iga sekund arvel. Igal hetkel, mil ma ei vuhise turbokiirusel mööda kõnniteid ja ülekäiguradasid, jääksin maha nagu mingist melust, sündmusest või hetkest. Tegelikult läheb elu edasi ka ilma minu kohal oluta.
Peaksin hoo maha võtma ja silmad avama, et näha millest kõigest ilusast ma ilma jään, kui käitun nagu linnapime. Ilu on peidus väikestes asjades, mida ringi tormates iial ei näe. Ma ei taha avastada, siis kui on juba liiga hilja ,et elu oli tegelikult ilus, aga ma lihtsalt ei pannud seda tähele.
Liigun kõnniteel, nagu kardaksin elust maha jääda. Aga kuidas saaksi keegi elust maha jääda? Elu püüab meid alati kinni ja haarab meist oma tugevate kätega, ega lase enne lahti, kui on õige aeg. Hoolimata sellest tunnen, nagu siin oleks iga sekund arvel. Igal hetkel, mil ma ei vuhise turbokiirusel mööda kõnniteid ja ülekäiguradasid, jääksin maha nagu mingist melust, sündmusest või hetkest. Tegelikult läheb elu edasi ka ilma minu kohal oluta.
Peaksin hoo maha võtma ja silmad avama, et näha millest kõigest ilusast ma ilma jään, kui käitun nagu linnapime. Ilu on peidus väikestes asjades, mida ringi tormates iial ei näe. Ma ei taha avastada, siis kui on juba liiga hilja ,et elu oli tegelikult ilus, aga ma lihtsalt ei pannud seda tähele.
Subscribe to:
Posts (Atom)