agfgdagdagdfgadga, see blogi on  psk, hülgan selle mõneks ajaks, see on kõik, mis mul öelda oli. jah ma vist räägin iseendaga.

Mu arvuti ekraani vallutas kohutav kaheksajaline koletis ehk ämblik nimega Ruudi. Ta on sada korda hirmus. Ma tean, et ämblikuid karta on naeruväärne. NAERUVÄÄRNE.  Aga mõelge, kaheksa  pikka jalga siblivad mu ekraanil. Väga hirmuäratav vaatepilt.  Ma ei saa isegi arvuti klapi sulgeda, sest ma kardan, et ma lömastan Ruudi. Ja mu eesmärk kohe kindlasti pole olla ämbliku mõrtsukas.  Oeh kui rumal ma ikka olla võin . Hirm on rumal. See postitus on rumal. Head und!

Ma ei tohi enam orkutis iseloomustusi lugeda. Kohe mingi nostalgia+mälestused laksivad ära. Muutun veel liiga emotsionaalseks. Või noh nii emotsionaalseks kui üks tundetu, külm, "poolsurnud kala" on võimeline  muutuma.  Tegelikult on väga mõnus neid lugeda ja seigelda mälestusteradadel. Ma lihtsalt  dramatiseerin siin  natuke üle.  Ühesõnaga,  tekitab see väga vastuolulisi tundeid.

Ilusaid unenägusid! (Eirake fakti, et unenäod on alati veidrad, ebaloogilised ja absurdsed.  Absurdsus võib osutuda väga ilusaks.)

On üsna ilmselge, et olin liiga kaua ärkvel olnud kui läksin pool neli hommikul õue ja kuskilt kostus mingit Uno Loopi, Mati Nuudet, Vello Orumetsa ( igastahes mingit vanemat nostalgilist meesartisti muusikat) + õues oli juba üsna valge, naabritel tuled põlesid, linnud laulsid ja mu kass üritas tuppa tungida.

Mul hakkab paha, mentaalselt paha, kui ma kuulen ja näen, kuidas inimesed üksteisele "silte peale kleebivad". Värdjas, homo, l*bu, tont. Misiganes. On õõvastav vaadata, kuidas inimesed üksteist sorteerivad nagu prügi.  Ja seda kõike, et omada kontrolli, võimu. Kui oleme kõik oma äranägemise järgi lahterdanud, siis on ju niiiiiiii kerge elada, sest arvame end teadvat, kes on kes ja mis on mis. Tõde on aga, et me ei tea isegi seda, kes me ise oleme. Rääkimata siis teistest. Teistele mingite absurdsete ja ebamääraste tiitlite andmisega ei saavuta me midagi. Näitame ainult iseendi rumalust. Näitame kõigile oma hirmu. Ründame esimesena, et end kaitsta. Rünnak pole alati parim kaitse. Kui ründame liiga vara siis oleme sõja juba ette kaotanud.



Muidugi on kell kolm öösel täiesti normaalne blogida. Ära kujuta endale asju ette!

Mari Pokinen - Paradiis

Aitäh Elisele, kes mulle selle laulu saatis! Imelised, imelised, imelised sõnad.

On natuke ahastav mõelda kõigilie neile sõnadele, fraasidele, lausetele, mis ütlemata jäävad. Ma ei tea, kas need muudaksid midagi, kas päike säraks eredamalt või lehed lehviksid tuules uhkemalt. Ehk ongi parem vaikida. Olla hästi tasa ja oodata, et keegi teine esimesena suu avaks. Lausuks midagi, mida argpükslikkus ja hirm mind  takistavad ütlemast.  See kõik, eelnev tekst, pole tegelikult oluline. Mulle  ehk on. Tunnen mõnikord, et mu mured on tühised, tähtsusetud, isekad.  Keegi ei tohiks endale illusioone luua. Illusioonid on vaid pettekujutlemad. Need on me endi loodud osavad manipulatsioonid ja mõistusemängud.



Õues lõhnab veel magusamalt ja veel joovastavamalt. Lihtsalt taevalik.

Ronisin täna Nõmeduse tippu,  küllap polnud ma esimene eestlane, kes selle tipu vallutas. Väga mitte lohutav! Vahel olen  käperdis ja äpu. Juhtub.

Mu impulsiivsuse ja hullumeelsuse tagajärjel ostetud raamat saabus täna. Lõpuks ometi! Jõudsin seda juba unes näha. Ma pean nüüd ruttu, ruttu oma pooleli oleva romaani lugemise lõpetama, et ma saaks sellesse süüvida.  Olen kindel, et see oli  väärt mu peaaegu olematu pangaarve tühjendamist. Lootus sureb viimasena.

Inspiratsioon tabab mind vahel  keset ööd, seekord just enne magama minekut.
Hoiatus! Pärast lugemist konsulteerige arsti või apteekriga, sest see on naeruväärne loomepuhang .

Ostuhull

Tuhat valget silma  vahtisid mul otsa,
tuhat valget jalga trampisid mul otsas,
tuhat valget kõrva kuulasid, kas kostab,
tuhat valget suud vastasid küll ostab

Kätega

Nägin, kuidas kaevasid auku,
kätega
nägin, kuidas kraapisid pinda,
kätega
nägin, kuidas pildusid mulda,
kätega,
nägin, kuidas matsid end,
käteta

Eestimaine

Sinised  su taevad,
veel sinisemad tuules hüüdvad vaevad,
miks naerad,
miks kaebad,
keegi ei kuule sind,
mu eestimaine pääsulind.

Taju

Ei paku meelehärmi see valu,
ei masenda või kurvaks tee see piin,
ei tunne mingit maru,
mind polegi vist üldse siin.

Ei valu, piin ega maru
vaid armastus
ja selle kibemagus taju.

Nagu ma maisin need sündisid sel ajal , kui ma  teooretiliselt pidin magama. Sundisin end umbes viis korda  pead padjalt tõstma,et tuld põlema panna. Tundsin vajudust neid oma süsteemist välja rebida. Jah, ma tean, et need on kõige totakamad  üllitised, mida keegi eales näinud on. Ma tean, et kõiki luule reegleid sai eiratud. Ei mingit värsimõõtu, ega korraliku riimi, ei mingit rütmi ega jambi ega trohheust.

(ilmselgelt on kõik võitluskunstid mul käpas, 22. märts. veidi nostalgiat või lihtsalt pidlimaterjali,et mu blogi poleks üksluine sõnade rodu.)

Ma poleks kunagi uskunud, et ma seda ütlen , aga koolis mitte käimine ajab mind hulluks.  Ma tõsiselt igatsen seda  saginat ja meelelahutust ja isegi seda tüdimust, mida kool minus tekitas. Ühiskonna tunnid jõudsid ka minu lemmikuks saada.  Ühiskonna eksam  tundus kuidagi naeruväärselt lihtne, aga  arvatasti patrasin ma sinna mingit tühja möla. Ootusärevus närib mind aeg ajalt. Olen kannatamatu. Mu eesmärk oli ikka üle 60 punkti saada, kõvasti sellest üle.  Sada üks punkti on üsna arvestatav tulemus.  Aga eks näis, eks näis. Olin sel kooliaastal üpris seanahavedaja.

Kardan neid koolieksameid  nagu tuld. Geograafia on täielik null, tühi maa. Absoluutselt mitte midagi ei suuda meenutada. Mäluauk, mäluauk. Hea kui ma enamus Euroopa riikidki kaardil õigesti saan märgitud. Kunstiajaloos pole mu teadmised samuti kuigi säravad. Okei , aitab sellest koolist. Täiesti ulme, et ma patran ikka veel koolist kuigi see juba põhimõtteliselt läbi on saanud. Vahel lihtsalt on keeruline oma minevikust lahti lasta.

Seda ka, et ma olen olnud terve nädalavahetuse üsna pahane ja kuri selle üle, et mu majas ei leidu ühtegi raamatut, mida ma veel lugenud pole. Okei, ma leidsin ühe raamatu ja üritasin seda sirvida ja veidi lugeda. See tundus isegi päris põnev. Mingi ajalooline romaan. Vara-Kristusest, Roomast. Aga millegi pärast ma ei suutnud seda üle 20 lehekülje lugeda. Tüüpiline. Ehk ma siiski üritan sellele veel kord pilgu heita.
Ma pean kiiremas korras raamatukogu ründama, enne kui mu lugemishuvi  vaibub. Vahepeal olin ma raamatute lugemise täitsa unarusse jätnud. Mul on häbi iseenda ees, sest arvuti, see väike  saatan ja ajaröövel, hävitab mu olematut intelligentsi.

Seda ka veel, et kui nii jätkub, siis võib jooksmine mulle isegi meeldima hakkata. Mis siis, et ma olen  täielik spordivõhik ja kohutav jooksja. See pole kedagi teist takistanud, ega takista ka mind.
Tulevik on tume maa, täielik udu. Hakkan vist  diivanikaunistuseks. Mu isa sõnutsi tuleb see mul suurepäraselt välja. Nõustun temaga. Laisklemine on kahjuks mu ainus talent.
See postitus on väga kaootiline, üks tohuvabohu. Ma vabandaks, aga lähtugem põhimõttest ,et ära kunagi vabanda, kui sa seda tõsiselt ei mõtle.