(ilmselgelt on kõik võitluskunstid mul käpas, 22. märts. veidi nostalgiat või lihtsalt pidlimaterjali,et mu blogi poleks üksluine sõnade rodu.)
Ma poleks kunagi uskunud, et ma seda ütlen , aga koolis mitte käimine ajab mind hulluks. Ma tõsiselt igatsen seda saginat ja meelelahutust ja isegi seda tüdimust, mida kool minus tekitas. Ühiskonna tunnid jõudsid ka minu lemmikuks saada. Ühiskonna eksam tundus kuidagi naeruväärselt lihtne, aga arvatasti patrasin ma sinna mingit tühja möla. Ootusärevus närib mind aeg ajalt. Olen kannatamatu. Mu eesmärk oli ikka üle 60 punkti saada, kõvasti sellest üle. Sada üks punkti on üsna arvestatav tulemus. Aga eks näis, eks näis. Olin sel kooliaastal üpris seanahavedaja.
Kardan neid koolieksameid nagu tuld. Geograafia on täielik null, tühi maa. Absoluutselt mitte midagi ei suuda meenutada. Mäluauk, mäluauk. Hea kui ma enamus Euroopa riikidki kaardil õigesti saan märgitud. Kunstiajaloos pole mu teadmised samuti kuigi säravad. Okei , aitab sellest koolist. Täiesti ulme, et ma patran ikka veel koolist kuigi see juba põhimõtteliselt läbi on saanud. Vahel lihtsalt on keeruline oma minevikust lahti lasta.
Seda ka, et ma olen olnud terve nädalavahetuse üsna pahane ja kuri selle üle, et mu majas ei leidu ühtegi raamatut, mida ma veel lugenud pole. Okei, ma leidsin ühe raamatu ja üritasin seda sirvida ja veidi lugeda. See tundus isegi päris põnev. Mingi ajalooline romaan. Vara-Kristusest, Roomast. Aga millegi pärast ma ei suutnud seda üle 20 lehekülje lugeda. Tüüpiline. Ehk ma siiski üritan sellele veel kord pilgu heita.
Ma pean kiiremas korras raamatukogu ründama, enne kui mu lugemishuvi vaibub. Vahepeal olin ma raamatute lugemise täitsa unarusse jätnud. Mul on häbi iseenda ees, sest arvuti, see väike saatan ja ajaröövel, hävitab mu olematut intelligentsi.
Seda ka veel, et kui nii jätkub, siis võib jooksmine mulle isegi meeldima hakkata. Mis siis, et ma olen täielik spordivõhik ja kohutav jooksja. See pole kedagi teist takistanud, ega takista ka mind.
Tulevik on tume maa, täielik udu. Hakkan vist diivanikaunistuseks. Mu isa sõnutsi tuleb see mul suurepäraselt välja. Nõustun temaga. Laisklemine on kahjuks mu ainus talent.
See postitus on väga kaootiline, üks tohuvabohu. Ma vabandaks, aga lähtugem põhimõttest ,et ära kunagi vabanda, kui sa seda tõsiselt ei mõtle.
No comments:
Post a Comment