Ja seal sa lähed kullatolmus ja tulede säras.

Hetkel on selline tunne, et kõik läheb veel hästi. Selline tunne nagu õnn varitseks kuskil nurga taga ja ootaks õiget momenti, millal sealt välja hüppata ja öelda : "Siin ma olen, võta või jäta." Vahel kaldun arvama, et mul on probleeme õnne äratundmisega, aga nüüd arvan, et seekord ei laseks  ma enam seda sõrmede vahelt ära libiseda, sest elu on ilus, tuleb lihsalt neid ilusaid hetki tähele panna. Mitte kõndida pea maas ja vaadata, kuidas asfalt sulab.

Oeh, pole väga väga kaua juba kirjutanud siia midagi. Suvi saab  varsti läbi  kui masendav, aga samas it´s all good in the hood, sest hetkel päike paistab ehk saab veel d-vitamiini ammutada ja mida iganes. Oh kurja, ma ei suuda ühtegi huvitavat lauset moodustada pool kümme hommikul sellise jubeda padjanäoga.  Liiga kaua öösel üleval olemine genereerib lolle ideid. Nägemist. Kunagi ehk olen suuteline midagi põnevamat siia tekitama. Seni aga vaadake seda kergelt ebanormaalselt pilti, mille blogger ümber keeras, kuigi keegi teda ei palunud. Jerk. Avastasin, et see kergelt ebanormaalne pilt oli  väga ebanormaalne ja sellepärast olete sunnitud nüüd vaatama mu imelisi punaseid triipe, mis on ammu juba kadunud, sest ka nendega nägin ma välja kergelt ebanormaalne.