Superstaar?

Töllasin täna Tartus, käisin superstaari minikontsertit vaatamas. Rahvast oli jõhkralt palju ning me Liisiga suutsime end ikkagi suhteliselt ette trügida, kuigi tundus nagu üksgi jorss sealt pole kuulnud sellisest asjast nagu isiklik ruum ning elasid mul seljas täiega. FFFU! Igastahes kontsert oli hmmm... huvitav.. või noh olenes, kes parasjagu esines. Marteni koreograafia lihtsalt oli absurdselt pilkupüüdev. Üldse on ta särav, teistsugune, karakteriga. Üritasin oma sisemist paparazzit ka maha suruda, õnnestus. Ma ei tahtnud olla mingi meeleheitel fänn, kellel on ühest superstaariks pürgijast , kelle esinemine umbes 15 minutit kestis, sada pilti. Sest see, olgem ausad, on lihtsalt hale. Nad on inimesed nagu kõik teisedki, täitsa luust ja lihast. Ühesõnaga oli tore ja ma nagu korralik fängöörl ikka nzm küsisin autogramme. Kui mõtlema hakkata, siis on autogrammid üks täiesti totter ja mõttetu leiutis. Mida see tegelikult annab või näitab? Oioi, nägin kedagi kuulsat ja siis ? Ega see mind siis kuidagi paremaks ei tee , ega ju?

Böö.

See on lihtsalt naeruväärne, kuidas ükski sentimeeter minust ei viitsi oma ajurakke kulutada selle kirjandi peale. Kõigest 600 totrat ja väikest sõna. Laiskus saab ilmselgelt minust võitu. Kuid ei tohiks. Kurat küll!

Välgatus.

Ma vihkan seda tunnet, kui kõik laulud, mis mulle kunagi meeldisid,ei tekita minus enam mingit emotsiooni. Vihkan,et ma ei oska enam midagi kuulata. Ma ei tea enam, kes ma olen. Vaevalt,ma seda üldse kunagi teadnud olen. Ma pole kindel, kas mind huvitavad teatud asjad, sellepärast ,et MINA isiklikult tunnen nende vastu huvi või hoopis kellegi teise pärast. See häirib mind, sööb, närib ja lihtsalt ma ei tea, ma ei tea. Ei, ma ei ole kurb ega masenduses, aga ma ei tunne ka rõõmu ehk vaid hetkeliselt. On lihtsalt sellised hetked, kus ei jää muud üle kui õnnelik olla. Ma lihtsalt tahan olla keegi. Keegi , keda ma suudaksin aksepteerida. Keegi, kelle üle ma uhke oleks. Keegi, kes oleks õnnelik!