Välgatus.

Ma vihkan seda tunnet, kui kõik laulud, mis mulle kunagi meeldisid,ei tekita minus enam mingit emotsiooni. Vihkan,et ma ei oska enam midagi kuulata. Ma ei tea enam, kes ma olen. Vaevalt,ma seda üldse kunagi teadnud olen. Ma pole kindel, kas mind huvitavad teatud asjad, sellepärast ,et MINA isiklikult tunnen nende vastu huvi või hoopis kellegi teise pärast. See häirib mind, sööb, närib ja lihtsalt ma ei tea, ma ei tea. Ei, ma ei ole kurb ega masenduses, aga ma ei tunne ka rõõmu ehk vaid hetkeliselt. On lihtsalt sellised hetked, kus ei jää muud üle kui õnnelik olla. Ma lihtsalt tahan olla keegi. Keegi , keda ma suudaksin aksepteerida. Keegi, kelle üle ma uhke oleks. Keegi, kes oleks õnnelik!