(kui mu naeratus näeb välja kergelt ebanormaalne, siis pean enda kaitseks ütlema, et ma pole harjunud naeratama ja pean veel harjutama sellist teiste jaoks loomulikku oskust)

Et see blogi poleks nii masendav, hall ja külm, mõtlesin, et peaks jagama ka tüki postiivset energiat interneti maailmaga. Ma võiks vist tundide kaupa rääkida sellest, kuidas internet on omaette maailm /alternatiivne reaalsus, aga jätan selle mõne teiseks korraks ehk, sest asi kisuks üsna kiiresti nutuseks.
Ühesõnaga, tahtsin öelda, et ma usun positiivsesse energiasse ja sellesse, et kui sisendame ja kinnitame endale vaid häid mõtteid , et siis tänu mingile imelisele universiumi jõule need ka täituvad. Ning ma ei arva, et oleks naiivne sellesse uskuda. Midagi peab ju uskama ja sama hästi võib selleks ka olla postiivne mõtlemine. Ma ei ütle,et ma ei usu kõrgemasse jõusse. Usun küll, aga ma arvan, et see ei pea ilmtingimata jumal olema.

Kellegi kütkes olla pole kuigi lõbus, alguses olin küll pimestatud, sellest ilust ja kõik oli nii imeline. Kuid, kui see algne lummus hajus, siis on kuidagi nii tühi olla ja tahaks tagasi seda tunnet, aga kõik, mida olen hetkel võimeline tundma on tühjus ja mingi imelik monotoonsus. Roosa udu on kadunud ja kogu see hall maailm tungib mu ajju  välgukiirusel ja nüüd pean mõtlema, kuidas sellest hallist kogust lahti saada. Ta varjutab tervet mu elu ja ma  ei oska enam midagi tunda. Muidu on elu siiski üsna kütkestav, aga raske on kuidagi seda taas haarata  kõigi oma meeltega.

Igatsen sellist vaadet, talv ja mina oleme head semud.

Ma olen nii pimestatud kevadisest hormooni puhangust, et mu ajus ei jätku ruumi mõttetele, mis laseks mul komponeerida korraliku blogi postitust.
Sellest tulevnevalt pole siin blogis ka ammu nähtud ühtegi eheda poindiga üllitist.

Soovitus kõigile, kes arvavad, et mind võiks poole uinaku pealt, keset ööd või liiga vara hommikul üles äratada, palun olge head ja ärge tehke seda, tagajärjed pole kunagi ilusad, mitte kellegile. :)

Ma kujutan asju ette juba sellisel määral, et pole enam naljakas. Kõndisin täna metsavahe teel ja mõtlesin ,et mida pekki, miks keset metsa mingi hall puidust kahekorruseline maja on. Ilmselgelt polnud ühtegi maja kuskil kuusevõsas. Siis arvasin,et üks kivi põllu peal on lind ja ma olen rohkem kui üks kord arvanud,et ma näen mõnda inimest oma silmanurgast aga, ei ühtki hingelist pole seal, kui ma oma pead pööran. Hakkan vaikselt vist mõistust kaotama. Näeme vaimuhaiglas. : )

All that I am, all that I ever was 

is here in your perfect eyes 

they´re all I can see 

(palun vajuta pildile, pacman)

Armastan kui päike paistab ja tuul puhub. Tuul nagu sosistaks sulle kõrva ilusaid mõttetusi ja päikese soojus ütleks sulle, et kõik saab korda. Ehk ongi see tõsi, aga on raske uskuda positiivsusesse sellises maailmas, kus ühel hetkel paistab päike, aga järgmisel momendil möllab torm. Tormi ajal on alati raske meenutada, seda hetke kui kõik oli veel nii valgusküllane ja soe, aga see ei tähenda, et see olematu oleks olnud.

On hetk, millal lootus muutub hullumeelseks, sest on naiivne loota millegisse, mis on lootusetu.

Nägin täna õõvastavaid unenägusid, tagaajamist mingi gängi/maffia poolt ja verd. Need kaks unenägu polnud muidugi omavahel seotud. Unenägude seletaja  aga räägib, et need tähendavad  vaid head. Tahaks loota.

Polegi midagi suurt öelda, minu anded poeedina on nullilähedased, nagu ka  kuskilt varasemast postitusest näha võib. Nii, et mingeid luuleridu siia  ei ilmu. Alustasime Liisiga oma suveks vormi programmiga ja kardan, et skoorisin köha oma uskumatult pikka maratoni stiilis jooksuga ehk siis pärast umbes 500 meetrit, näitasin juba suremise sümptomeid. Olge ilusaid ja head, ning treenige oma näolihaseid ja naeratage. :)

Sa oled nagu kõrvetavast kuumusest tekkinud viirastus, nagu ebamaine illusioon, nagu müstiline udu. Nii ebareaalne, aga samas kuskil siiski eksisteeriv. Kas alateadvuses või siis reaalsuses. Nii uskumatult ilus,aga samas nii kauge ja käega katsumatu.

Kevad sümpatiseerib mulle väga. Soe  päike  sulatab jääd mu südamest, heidab valgust pimedusele, mis talvel nii masendav oli. Külm tuul puhub ära mõned rumalad kinnisideed, millest mitte mingit kasu polnud, pigem kahju. Lõpuks ometi saab oma viis kampsunit ja seitse salli kapi nurka visata ja vabamalt hingata ja liikuda. Linnud tulevad oma soojalt paradiisimaalt tagasi ja kõik lõhnab nii hästi.  

Tere, preili Elis. Ma ikka veel unistan ükssarvikutest ja riisikasvatustest. Siiamaani komistan ja koperdan nagu purjus jänes, kui sind tsiteerida. Vahepeal pikemaks ei ole kasvanud ja inimesed arvatavasti ikka veel arvavad, et ma olen mingi kuri kääbik, kes üritab nende kulda varastada.. Ikka oled sina minu lemmik ahistamisobjekt, kelle jaoks mul alati on umbes kuuskümmend viis võimalikult ebanormaalselt hüüdnime olemas. Siiamaani olen valmis sinu põrandal jõu ja ilu numbreid sooritama.   See on sulle mu Väike My, kes muumimaja taga kanepit kasvatab ja seda haisuloomale müüb. Sest olegem ausad , kust muidu haisuloom  oma geniaalsed ideed  saab kui mitte pilvede alt. Over and out! :)