Tegevusetus ja unetus genereerib ikka selliseid uskumatult absurdseid ideid ja mõtteid, et parimal juhul saaks nendest järgmise uue ja kuuma sitcom, komöödia või lihtsalt mingi huumorisaate kirjutada. Kõik stsenaristid ja muidu verbaalselt andekad inimesed peaksid minuga ilmtingimata ühendust võtma, sest kell 1:22 öösel on absurdus piiritu. Tegelikult on unetusel  kombeks inimeste päid sassi ajada. Suutmatus magada on väga maagiline (kui nii öelda saab), sest järsku tundub värv laes ka põnevam, kui magamine. Veel paneb hämmastama, kuidas kõige tähtsusetumast detailist ,näiteks kortsust padjal, areneb välja nobeli preemia vääriline arutelu iseendaga. Uskumatu, aga nüüd kui see postitus lõpule hakkab jõudma, olen ma kõik oma alguses mainitud ideed ära unustanud. Tõsine naerupaus. Kas naerupaus saab üldse tõsine olla? Kindel märk sellest, et magamatus on võtnud uue dimensiooni on see, et me endi naljad hakkavad üllatavalt humoorikad tunduma. Adios.

Mai 2012.

Sõnad tunduvad mõnikord tühised ja tähtsusetud, kahjuks on just praegusel momendil see hetk käes, mil järgmist eesti rahvuseepost siia kohe kindlasti ei ilmu. Härrased Kreutzwald ja Faehlmann võivad rahus edasi puhata, mingit ohtu ma neile ei kujuta, ega hakka ka tulevikkus kujutama. Sellistele helgetele peadele konkurentsi pakkumine oleks sama reaalne kui see, et Läänemeres elavad hülged endale tiivad kasvataksid ja lõunasse lendaksid.