"Tõe rääkimiseks ei ole palju sõnu vaja."

Ilmselgelt on mu laiskus mingil ulmelisel universiumist suuremaL levelil, sest ma pole lausa terve aasta siia tähti ritta seadnud. Mõtlesin,et peaks selle vaikuse ahela murdma ja siia midagi sünnitama. Pole isegi oluline,kas keegi loeb seda või mitte. Ühesõnaga tabasin end täna bussis mõtlemas,et miks me kujundame end teiste inimeste arvamuse järgi, see on täiesti absurdne. Mõistan,et on inimesi, kes annavad meile täiesti advekaatseid nõuandeid ja produktiivset kriitikat,mis on kõik väga tore ja selliste inimeste olemasolu me elus on väga oluline, aga see pole üldse selle postituse point.  Lihtsalt arutlesin endamisi,et miks mind peaks huvitama mingi suvalise "matsi" arvamus,kes mind tänaval vaatab hukkamõistva pilguga. Võin peaaegu 100% kindel olla,et  suvalised inimesed linnatänavatel, keda ma arvatavasti mitte kunagi  enam ei näe , hindavad mind kriteeriumite järgi, mida tegelikult kriteeriumiteks kutsuda ei saagi.  Miks peaks mulle korda minema, kui keegi oletavalt arvab,et ma näen välja nagu kodutu malakas või ta leiab, et mu IQ on väiksem kui Pii väärtus.