Tuesday, May 15, 2012
Ma pole kunagi tahtnud sõltuda teisest inimesest. Minu surmapatt vist ongi uhkus. Minu jaoks on ebaloomulikult keeruline küsida, kellegi käest abi,sest sel hetkel tundub, nagu abi küsimine oleks märk nõrkusest. Ometigi olen täiesti teadlik sellest, et tegelikult on olukord täpselt vastupidine, vaid tugeva karakteriga inimesed on piisavalt julged, et ilma segava emotsioonita abi paluda. Arvan, et mu uhkusel on potentsiaal kerkida nii kõrgele, et kui keegi paluks mu tuumaraketi ehitada, siis ma arvatasti arvaks ka, et mul küll kellegi abi pole vaja, milleks siis interneti avarused on. Mis iseenesest on täiesti absurdne.
Samuti on kurb mõelda, kuidas inimene, kes teoorias ei peaks mõjutama vähimalgi määral sinu emotsionaalset tasakaalu ,suudab selle rivist välja lüüa ilma erilise pingutuseta. Ehk ongi kõige kohutavam, et midagi ei juhtu. Kõrgete lootuste tornist on pikk maa alla kukkuda ja, kui see torn ükskord kokku variseb, siis langus tundub lõputu ja piinarikkas. Sellepärast tekitavadki tunded, mis peaksid tegelikult olema ilusad ja positiivsed, minus tunde nagu ma ootaks vihmasadu kõrbes.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment