Oh neid lõputuid tähelepanu jahtijaid. Nad ligunevad selles imetluses ja hirmus, mille osaliseks nad saavad ja, mida nad saavutavad tavaliselt terrori või manipuleerimisega. Sellest hoolimata imetlevad neid kõik nagu neil paistaks päike tagumikust välja. Ühel hetkel nad, aga upuvad sinna lõputusse tähelepanu ookeanisse, kui lained üle pea hakkavad lööma. Arvatavasti pole mul neist isegi kahju, mis siis, kui hetkel võib tunduda, et kadeduse uss järab mind. Keegi tõmbab endale ise vee peale,et nautida väikest hetke nö" prožektorivalguses"? Ei kõla küll, nagu väga kadestamisväärne olukord, ega ?
(Siiani tõsi, kuidagi aggresiivne ehk)
No comments:
Post a Comment