Strip-Aeroobika ?

Ma pole ammu kehalise tunnis nii palju naernud nagu täna. Kõigepealt mängisime saalihokit. Päris vinksvonks oli. Ainus oht oli palli või hokikepiga vastu päid ja jalgu saada, sest seal vehiti nagu tapetaks kärbseid. Meie tiiim oli ka väga võidukas, me lõime tervenisti ühe värava, vau, lihtsalt enneolematu spordisaavutus mis siis,et vastasvõistkond suutis palli 5 korda meie väravasse virutada, pff keda küll see peaks kottima. Me võidaksime taliolümpiamängud iga kell, sest meie hokioskused on lihtsalt metsikud. Ma arvan,et Eesti peaksigi meie suurepärase koosseisu Vancouverisse saatma. Ilmselgelt pole hoki olümpiaalagi(või on?) , aga pärast kui mina, hoki maailmameister, sinna kohale ilmun on asjalood teisiti. Ja siis.. trummipõrin.. oli aeg korvpalli käes. Meeletu ,mis toimus. Kõigepealt avastasin ma ,et pooled osavõtjad olid minust viis kilomeetrit pikemad monstrumid. Ma võisin neile alt üles vaadata, sõna otses mõttes. Kuradi koljatid. Ma ei hakkanud isegi üritama ,sest edasi-tagasi, ringiratast, diagonaalis joosta nagu marutaudis jänes on ikka põnevam , kui palli põrgatada. Platsi ääres tehti niisama lainet ja ka kommentaatoridest polnud puudust. Tõeline NBA!