Elu on nagu tõkkejooks. Ning meie otsustame, kas me hüppame takistustest üle või roomame alt läbi. Ja kui te arvate, et keegi vaevub hüppama siis..Ossa, te olete naiivsemad kui ma arvasin. Miks hüppata , miks vaeva näha , kui saab roomata. Muidugi saab alandlikult maas püherdades mustaks ,aga keda see takistanud on. Mitte kedagi! Ühel hetkel me aga ei saa enam maas aeleda ja peame püsti tõusma ja hüppama ja kukkuma. Kukkuda on valus aga vähemalt siis, kui jaksame jälle püsti tõusta,teame,et miski ei saa meid takistada. Me võime kukkuda lugematuid kordi ja kunagi me ei jaksa enam sirgelt seista. Siis ongi me elutee läbi ja me oleme palju tõkkeid maha jooksund ja osad neist püsti jätnud. Ning üksgi rada pole samasugune. Ja kui me vaatame tagasi, siis saame rahuolevalt naeratada ja mõelda,et läks nagu läks ja tuleb, mis tuleb. Olgu see siis kasvõi lõpp.
Pilt, mis ei lähe teemaga üldse kokku vaid on lihtsalt üks tore mälestusekild.
No comments:
Post a Comment