"Tõe rääkimiseks ei ole palju sõnu vaja."

Hetkel olen natuke emotsioonaalset tasakaalutu. Lihtsalt mitu sündmust/hetke korraga on kõik ühel ja samal momendil võimust võtnud minu üle. Tunnen end nagu võistlushobune traavimas millegi poole, ning mu ainsaks eesmärgiks oleks nagu vaid esimesena finišeerida.  Siin ma olen, üritan kõigest väest teatud rahu eneses leida. Kurb on see fakt, et mida rohkem rahvamassi minu ümber on, seda rohkem üksi ma ennast tunnen. Rahvamassi all mõtlen pigem neid persoone, kes igapäevaselt sulle vastu tulevad, kuid kes arvatavasti jäävad su alateadvuses identiteedituks. Kahjuks kõik inimesed ei saa mu alateadvusele tundmatuks jääda ja ma ei teagi täpselt nüüd , kas nutta või naerda. Kui see tulev nädal edukalt möödub, siis suudan vähemalt ühe osaga oma elust ühele poole saada. Siis võime kõik võta klaasi uue alguse terviseks, sest ma tean, et see tuleb, millisena täpselt, seda on raske öelda. Jäägem positiivseks! :)