Päike teeb mind õnnelikuks ja ma olin peaaegu unustanud,et see üldse eksisteerib. Nii hea on nahaalselt päikesest eńergiat ammutada.  Kõige geniaalsem mõte on muidugi sellise kevad kuumusega kampsuniga kooli minna. Pole üldse kuum, mitte üldse. Ei ole , EIIIII EIIIII.  Ära vaidle! Kui nüüd  kellegil peaks küsimus tekkima,et kas ma räägin iseendaga. Siis ma pean kurbusega tõdema, et  JAH. Eriti nagu oma nähtamatu sõbraga küll ei räägi. Üldse on hea tõdeda,et  kevad on käes.  Lihtsalt tore on vaadata, kuidas  inimesed koertega jalutavad, ei näe enam välja nagu kubujussidest muumid  ja, kuidas igasugused karvalised ja sulelised oma kondid päikese kätte veavad. Jah ma olengi täna üks suur klišee. Vana uudis.  Kui keegi pole veel märganud on see terve blogi üks jamps  ja jauramine. See tõsiasi ei takista mind aga mölisemast. Miks peaks ?
Ohnoes, kuidas ma küll  nii teemast välja läksin. Häbi mul olgu , saba mul tulgu.  Okei  aitab  sellest offtopicust. Ühesõnaga on vinku küll,et kevad käes on, aga arvatasti jään siiski  igatsema seda  imelise puhtuse illusiooni ja hoolimatut rahutust, mida lumi endaga kaasa tõi. Pori on ka sada korda nõme. Täna oli mu laua all juba liivakarjäär. Unusta alati vahetusjalanõud koju kui sul on plaanis oma laua alla uut Sahara kõrbe luua. Peaks vist päikeseprillid ka välja otsima, liigne silmade kissitamine tekitab peavalu  ja  kui nii edasi  näeb digimuutun ma  varstu asiaadiks. Mitte,et mul nende vastu midagi oleks, lihtsalt olen uhkusega üks eestlasest töll.

Olen lohh.

Kevad südames.

Täna töllerdasime Liisiga mööda ilma ringi. Kõndisime kuskil metsa  vahelisel teel  ja järsku koitis mulle ,et võiks metsa minna,  lilli korjama.  Kahjuks hiigaslik lumehang takistas mind ning mina oma brilliantse mõistusega arvasin, et suurepärane mõte oleks sellest üle hüppata. Katse lennata hangest üle nagu  üks kõrgushüpaja ennemuiste  ebaõnnestus ja ma maandusin kõhuli lumme. Liisi pidi end segi naerma. Pärast ma ahistasin Liisit  ja tundsin rõõmu oma taaskohtumisest digikaameraga.  Liisi on hea modell, on valmis tuhat korda üles ja alla hüppama, samal ajal kui  mu mõistuselegi ei jõua kohale,et ma peaks nupule vajutama. Muidu sumpasime lumes, tegime äriplaani ja olime niisama totakad. 

Mu enesekeskne halamine  on läbi . Vabandust, vahel täiega sõidab katus ära. Kavatsen terve vaheaja nahaalselt magada, magada, magada, magada. Äkki mõni raamat sattub ka kätte. Põnev.

Üsna vilets tunne on , kui hommikul  silmad lahti löön ja taipan,et  inimesed on  mu olemasolu unustanud.  Ma pole kindel, mis  põhjusel ma end iga päev voodist välja sunnin tulema.  Küll ma selle kunagi välja nuputan , ma luban seda iseendale. :)

mul on kahju, et ma olen selline  ensekeskne tühikargja.

Nii kerge on olla õnnetu, õnnelik olla on palju keerulisem.

Tunnen nagu oleksin mingis imelikus udus. Ei oska midagi teha, kuhugi astuda. Udu, udu, udutab.