Superstaar?

Töllasin täna Tartus, käisin superstaari minikontsertit vaatamas. Rahvast oli jõhkralt palju ning me Liisiga suutsime end ikkagi suhteliselt ette trügida, kuigi tundus nagu üksgi jorss sealt pole kuulnud sellisest asjast nagu isiklik ruum ning elasid mul seljas täiega. FFFU! Igastahes kontsert oli hmmm... huvitav.. või noh olenes, kes parasjagu esines. Marteni koreograafia lihtsalt oli absurdselt pilkupüüdev. Üldse on ta särav, teistsugune, karakteriga. Üritasin oma sisemist paparazzit ka maha suruda, õnnestus. Ma ei tahtnud olla mingi meeleheitel fänn, kellel on ühest superstaariks pürgijast , kelle esinemine umbes 15 minutit kestis, sada pilti. Sest see, olgem ausad, on lihtsalt hale. Nad on inimesed nagu kõik teisedki, täitsa luust ja lihast. Ühesõnaga oli tore ja ma nagu korralik fängöörl ikka nzm küsisin autogramme. Kui mõtlema hakkata, siis on autogrammid üks täiesti totter ja mõttetu leiutis. Mida see tegelikult annab või näitab? Oioi, nägin kedagi kuulsat ja siis ? Ega see mind siis kuidagi paremaks ei tee , ega ju?

Böö.

See on lihtsalt naeruväärne, kuidas ükski sentimeeter minust ei viitsi oma ajurakke kulutada selle kirjandi peale. Kõigest 600 totrat ja väikest sõna. Laiskus saab ilmselgelt minust võitu. Kuid ei tohiks. Kurat küll!

Välgatus.

Ma vihkan seda tunnet, kui kõik laulud, mis mulle kunagi meeldisid,ei tekita minus enam mingit emotsiooni. Vihkan,et ma ei oska enam midagi kuulata. Ma ei tea enam, kes ma olen. Vaevalt,ma seda üldse kunagi teadnud olen. Ma pole kindel, kas mind huvitavad teatud asjad, sellepärast ,et MINA isiklikult tunnen nende vastu huvi või hoopis kellegi teise pärast. See häirib mind, sööb, närib ja lihtsalt ma ei tea, ma ei tea. Ei, ma ei ole kurb ega masenduses, aga ma ei tunne ka rõõmu ehk vaid hetkeliselt. On lihtsalt sellised hetked, kus ei jää muud üle kui õnnelik olla. Ma lihtsalt tahan olla keegi. Keegi , keda ma suudaksin aksepteerida. Keegi, kelle üle ma uhke oleks. Keegi, kes oleks õnnelik!

Random stuff.

Täna ma nzm otsisin oma vana kaamera üles ja raiskasin selle peale 56,9 krooni,et seda üldse kasutada saaks. (Tglt ma tahaks lomot aga noh pankrott, shitshitshitfck) Jõhker väljaminek fosho. Mul veel kakskümmend kaheksa vaba kaadrit. Kes tahab need oma näoga täita ?
Mul oli sobiv kanditaat olemas vahepeal aga meil väike disagreement ehk jääb ära vist hetkel.
Seda ka,et õuest tuli rämedat tümmi , naabritel oli vist 30 sekundit kestev disko, sest nüüd on vaikus.
Mul polegi rohkem midagi öelda hetkel. Sest mul pole elu, vana uudis juba. Adios amigos!

King of a Pop-Art, perhaps?

Andy Warholi raamatud ja mina gonna have some fun, yo. Keda kotib,et ma joonistada ei oska. Kool sunnib mind, sunnitöö, sunnitöö.

Mõte.

Ma tahaksin siia kirjutada midagi, aga ma ei saa. Sest,ma kardan,et keegi loeb ja saab liiga palju teada. Igastahes on keeruline mõelda, mõelda liiga palju, sest ehk asjad polegi nii nagu mina arvan. Kuid ma ei saa seda kunagi teada ka. See on võimatu, see mu mõte. Tobe ja naeruväärne mõttevälgatus. Lollakas kinnisidee,mis ei taha kuhugile kaduda, aga mina tahan ,et see kaoks. Tahtmisest on vähe kasu. See kaob korraks ja naaseb. Naaseb nii vaikselt, et ma ei saa enne arugi kui see on tagasi. Mind ei huvita kui segane see tekst on, selles mõte ongi,et keegi aru ei saaks. Palun, mine ära, ma ei vaja selliseid mälu sööbivaid mõtteid enda aju. See võtab liiga palju ruumi. On aeg uutele mõtetele ruumi teha. Sinu aeg on läbi, peab olema. Hüvasti sa väike tobe mõte!

Zxcxvvcbvn

Ma tunnen iga päevaga,et sügis on aina lähemal ja lähemal. Õues on pimedamaks jäänud ja see lollakas koolimaja vahiks mind nagu eriliselt ahne pilguga. Nagu irvitaks mu üle,et ma pean varsti jälle tagasi minema.
Kõik tore on nagu juba ära olnud ja enam ei saa midagi muuta. Oli nii lõbus või igav kui oli ja nii jääbki. Tean,et kooli alguseni on veel loetud päevad, tunnid,sekundid ja ,et on veel aega midagi ära teha ning mitte siin vinguda. Aga ma tean ,et midagi nagunii ei juhtu. See on alati nii kui ma ootan ,et midagi põnevat juhtuks. Ootamisest on muidugi vähe kasu , aga isegi kui ma üritan kaasa aidata ei kuku midagi välja aga elus ei õnnestugi asjad kunagi nii nagu me loodame. Mitte kunagi! Midagi läheb ikkagi valesti või õigesti. Cmon ma vajan äktsionit enne kui see kaua oodatud brainfck pihta hakkab!