Ma tunnen iga päevaga,et sügis on aina lähemal ja lähemal. Õues on pimedamaks jäänud ja see lollakas koolimaja vahiks mind nagu eriliselt ahne pilguga. Nagu irvitaks mu üle,et ma pean varsti jälle tagasi minema.
Kõik tore on nagu juba ära olnud ja enam ei saa midagi muuta. Oli nii lõbus või igav kui oli ja nii jääbki. Tean,et kooli alguseni on veel loetud päevad, tunnid,sekundid ja ,et on veel aega midagi ära teha ning mitte siin vinguda. Aga ma tean ,et midagi nagunii ei juhtu. See on alati nii kui ma ootan ,et midagi põnevat juhtuks. Ootamisest on muidugi vähe kasu , aga isegi kui ma üritan kaasa aidata ei kuku midagi välja aga elus ei õnnestugi asjad kunagi nii nagu me loodame. Mitte kunagi! Midagi läheb ikkagi valesti või õigesti. Cmon ma vajan äktsionit enne kui see kaua oodatud brainfck pihta hakkab!
No comments:
Post a Comment