Won´t you lay and wait on me.

Üritan säilitada teatud sisemist rahu (küll raskustega) ja kinnitada endale, et kõik läheb hästi ja lähebki, küll  näete. Natuke usku endasse viib kaugele. :)

tere päike

Täna olen haige, aga pole hullu, ega elu sellepärast seisma ei jää.

Jalad on külmad ja olen magmatusest endale soetanud permanentse padjanäo. Hetked kunstilisest enesekriisist ja teatud fragmendid mu mõttemaailmast on sassis nagu segasumasuvila. Üldine emotsioon on aga,  üsna ülevoolavalt positiivne  ja aitab tühistada neid ajutusi "nõrkuse" hetki. Pole vahepeal oma seisukohta muutnud ja siiski arvan, et posiitivsel mõtlemisel on uskumatult maagiline võim, kes ei usu proovige järgi. Tundub, et minu puhul aitas, täiesti 100% garantiid ei saa anda muidugi, sest siin maailmas pole midagi absoluutselt muutumatut ja parem ongi. Muutus on edasiviiv jõud ja areng. Suundun nüüd unede maailma, kus  alateadvus ehk mu sassis aju arhiivi  ise ära korrastab.

Magamatus, üks seletamatu emotsioon ja nälg/isutus on üks väga huvitav "kokteil". Jääb arusaamutuks, kas olen õnnelik või õnnetu, arvatasti midagi seal vahepeal. Väga sürr on olla. 

Väga vana kirjatükk, järjekordne leid.

Oh neid lõputuid tähelepanu jahtijaid. Nad ligunevad selles imetluses ja hirmus, mille osaliseks nad saavad ja, mida nad saavutavad  tavaliselt terrori või  manipuleerimisega. Sellest hoolimata imetlevad neid kõik nagu neil paistaks päike tagumikust välja. Ühel hetkel nad, aga upuvad  sinna lõputusse tähelepanu ookeanisse, kui lained üle pea hakkavad lööma.  Arvatavasti pole mul neist isegi kahju,  mis siis, kui hetkel võib  tunduda, et kadeduse uss järab mind.  Keegi  tõmbab endale ise vee peale,et nautida väikest hetke nö" prožektorivalguses"? Ei kõla küll, nagu väga  kadestamisväärne olukord, ega ?

(Siiani tõsi, kuidagi aggresiivne ehk)

Sõnadega,  nende ilusatega, rebid minust tükke. 

Seal ma istun, joovastunud, teeks su jaoks kasvõi kükke.