"Mälestus on ainuke paradiis, kust keegi ei saa meid välja ajada." -Jean Paul Ritcher. Vahel on mõnus ilusaid hetki meelde tuletada. Upuda mälestusse, ning mitte tahta enam pinnale tõusta. Mitte tahta enam naasta koledasse ja põrgulikku reaalsusse.

.

Sunniviisiliselt pean preaegu seda kasti oma mölaga täitma ,sest mu orjapidaja Elis Lambiaju sunnib mind. Ühesõnaga(tõlge : järgneb lõpmatu lausete joru), täna ma suutsin oma erakorsete saavtuste nimekirja veel midagi lisada. Nimelt olen ma väga andekas ja ütlemata osav asjade lammutamises. Tänu oma loomulikule talendile ning hiilgavale mõistusele, suutsin ma ära lõhkuda oma digika. Lihtsalt vapustav. Tormilist aplausi paluks! Aga millegi pärast ei tunne ma, sellest metall vidinast puudust ka. Täiesti ulme! Mina, kui suurim terrorist, kes ahistas oma kaameraga kõikvõimalike semude kategooriasse kuuluvaid persoone ja terroriseeris sellega igal vabal sekundil ringi, ei tunne sooja ega külma, selle hävingust. See tõestab,et elus pole kõige tähtsamad asjad , mida me omame, vaid inimesed meie ümber. Oligi parem,et midagi mu elus purunes, sest alati kui midagi hävib , sünnib ka midagi uut. Võib-olla nüüd ma saan aru, et maailmas on ka muud peale tobedate esmete pimestava lummuse.

.

Täiesti ulme , milline mõju kadedusel on inimese üle. Lihtsalt kui ma loen teiste väga meelierutavaid blogisid. Kus kohe paistab välja inimese sõnaosavus ja intelligentsus, siis esimene mõte, mis mu väikesese peakolusse tungib on ,et ma oleks nagu vaimupimedusega löödud. Järgmiseks mõtlen, et kui see kutt või tšikk mu lõpukirjandi ajal sisse sajaks, lajataks ta kasvõi 5 minutiga paberile, palju mõistlikumad read , kui mina eales võimiline olen. Kadedususs närib mind, närib ja siis välja sülitab. FFFU, kuidas ma endale ikka närvidele vahel käin. Absrudne lihtsalt.

Jõuluaeg.

Kas ma olen ainuke, kes arvab, et kogu see jõulude bullshit on täiega overrated? Ma lihtsalt ei suuda uskuda, milline ülim silmakirjalikus jõuluaeg lihtsalt on. Kauplused üritavad oma tobedate soodustega inimeste ostlemishullust ära kasutada. Jaa kindlasti, mul on neid sada viite erinevat küünalt vaja. Ilma nendeta on mu elu nii tühi, sest võidab ikka see, kellel on surres kõige rohkem asju. Ja oi oleme nüüd üks kuu aastas kõigi vastu head, siis on kogu aasta õelutsemised õigustatatud . Tõesti, üks kord aastas viisakas olla, vau tõeline saavutus. Mitte,et ma isiklikult mingi headuse ülivõrre olen , oh ei. Kaugel sellest, valgusaastate kaugusel. For realz. Et nagu ülejäänud aasta on täiesti okei, kõigile s*ta keerata, sest et mis seal ikka varsti on nagu nii jõulud ja siis on kõik unustuse hõlma vajunud. Ma tean ,et ma kõlan nagu paadunud eluvihkaja, aga selline materiaalsuse kummardamine ei mahu kahjuks mu ulmeliselt igavasse ellu. Hoolimata, mu väga pessimistlikust kõnest kui mõttetud pühad on , leian ma ,et need võivad ka väga meeleolekukad olla. Peace out!

Superstaar?

Töllasin täna Tartus, käisin superstaari minikontsertit vaatamas. Rahvast oli jõhkralt palju ning me Liisiga suutsime end ikkagi suhteliselt ette trügida, kuigi tundus nagu üksgi jorss sealt pole kuulnud sellisest asjast nagu isiklik ruum ning elasid mul seljas täiega. FFFU! Igastahes kontsert oli hmmm... huvitav.. või noh olenes, kes parasjagu esines. Marteni koreograafia lihtsalt oli absurdselt pilkupüüdev. Üldse on ta särav, teistsugune, karakteriga. Üritasin oma sisemist paparazzit ka maha suruda, õnnestus. Ma ei tahtnud olla mingi meeleheitel fänn, kellel on ühest superstaariks pürgijast , kelle esinemine umbes 15 minutit kestis, sada pilti. Sest see, olgem ausad, on lihtsalt hale. Nad on inimesed nagu kõik teisedki, täitsa luust ja lihast. Ühesõnaga oli tore ja ma nagu korralik fängöörl ikka nzm küsisin autogramme. Kui mõtlema hakkata, siis on autogrammid üks täiesti totter ja mõttetu leiutis. Mida see tegelikult annab või näitab? Oioi, nägin kedagi kuulsat ja siis ? Ega see mind siis kuidagi paremaks ei tee , ega ju?

Böö.

See on lihtsalt naeruväärne, kuidas ükski sentimeeter minust ei viitsi oma ajurakke kulutada selle kirjandi peale. Kõigest 600 totrat ja väikest sõna. Laiskus saab ilmselgelt minust võitu. Kuid ei tohiks. Kurat küll!

Välgatus.

Ma vihkan seda tunnet, kui kõik laulud, mis mulle kunagi meeldisid,ei tekita minus enam mingit emotsiooni. Vihkan,et ma ei oska enam midagi kuulata. Ma ei tea enam, kes ma olen. Vaevalt,ma seda üldse kunagi teadnud olen. Ma pole kindel, kas mind huvitavad teatud asjad, sellepärast ,et MINA isiklikult tunnen nende vastu huvi või hoopis kellegi teise pärast. See häirib mind, sööb, närib ja lihtsalt ma ei tea, ma ei tea. Ei, ma ei ole kurb ega masenduses, aga ma ei tunne ka rõõmu ehk vaid hetkeliselt. On lihtsalt sellised hetked, kus ei jää muud üle kui õnnelik olla. Ma lihtsalt tahan olla keegi. Keegi , keda ma suudaksin aksepteerida. Keegi, kelle üle ma uhke oleks. Keegi, kes oleks õnnelik!