Minu unistuseks pole kunagi olnud,et mu aias jookseksid karjudes, nuttes, naerdes ringi mingisugused väikesed inimesed,keda ma geneetiliselt enda omaks võiks nimetada. Ma täiesti mõistan inimesi, kelle unistuseks on mees, laps(ed)  ja valge aiaga maja, mille ees seisab must pärlmutter BMW. Isiklikkult aga ei kujutaks never ette, et mingi hüsteerias ühe meetrine olend, kes mind arvatasti ka tegelikult õnnelikuks teeks, kuskil muru peal maas püherdaks ja väidaks mulle,et ta on  vihmauss ning, et ta ei saa  putru sööma tulla tuppa, sest tema sööb nüüd muru. Sooviks talle ilmselt head isu, aga kes ta pudru, siis ära sööks, elu pole kahjuks või õnneks kudlkihrakese muinasjutt.

Ülimalt suur respekt muidugi kõigile inimestel, kes peale enda ka veel, kellegi teise üles suudavad kasvatada. Siiski arvan,et mina ei võiks mitte eales ühegi elu eest vastutada, sest ma olen tuntud  nuudelkäsi, kellel asjad lihtsalt lendavad igas ilmakaares ja kaunites õhuakrobaatsetes manöövrites põrandale. Tõesti ei sooviks ühtegi titte põrandale kukkutada. Peale selle on ilmselgelt mu ajumaht vist umbes miinus kolm milliliitrit, sest üsna tihti viskan pilgu kellale,et oh kell on juba viis, päike hakkab loojuma, aga oota..misasja..ma vist olen unustanud täna end toita. Kellele ikka süüa on vaja eksole? Ilmselgelt olen saavutanud juba ülima valgustunud oleku ja nüüd  toitun ainult kosmilistest vibratsioonidest ja valgusest. Selliseid sarkastilisi vabandusi endale võib igavesti tuua, aga inimolendile, kes veel ei oska veel ise kingapaelugi siduda, selline vabandus ei sobi.

Jätkades enda väga "sarmikaid" omadusi üles lugedes, siis leian,et te kõik peaksite teadma, et kui asjade kaotamine oleks sport  ripuksid mu seinal lihtsalt tuhanded kuldmedalid, diplomid ja honorar mu pangarvel oleks lihtsalt ulmeline. Ma pole ainult uskumatult andekas kogu oma vara kaotamises, vaid mul on ka anne oma kadunuid asju leida  kõige arbsudematest kohtadest,mida ma isegi ette kujutada ei suuda. Näiteks ükskord ma leidsin oma koodikaardi tualettpoti kõrvalt põrandalt, mul endal polnud ühtegi mälestust sellest, kuidas see sinna jõudis. Samuti leian oma võtmeid näiteks madratsi vahelt, padja alt ja kuskilt köögiriiulist,mis nad seal teevad, keegi ei tea, müsteerium igavesti.
Ühesõnaga asja tuumani jõudes, kui ma selgelt väljendan end kellegile,et oh man shit, ma küll ühtegi last ei taha siis"Ah, seda arvad sa praegu" ja "Küll sa oma meelt muudad." "Kas sulle ei meeldi lapsed?" on alati laused, millel ma vastan,et "Ei, ma ei vihka lapsi ja lapsed võivad väga humoorikad ja armsad olla ja mul pole nende vastu midagi, aga ma tõesti never ever ei kavatse oma kehast ühtegi last välja pressida." Peace out, olge ekstra head ja armsad oma laste vastu, minu eest ka.

Ilmselgelt on mu laiskus mingil ulmelisel universiumist suuremaL levelil, sest ma pole lausa terve aasta siia tähti ritta seadnud. Mõtlesin,et peaks selle vaikuse ahela murdma ja siia midagi sünnitama. Pole isegi oluline,kas keegi loeb seda või mitte. Ühesõnaga tabasin end täna bussis mõtlemas,et miks me kujundame end teiste inimeste arvamuse järgi, see on täiesti absurdne. Mõistan,et on inimesi, kes annavad meile täiesti advekaatseid nõuandeid ja produktiivset kriitikat,mis on kõik väga tore ja selliste inimeste olemasolu me elus on väga oluline, aga see pole üldse selle postituse point.  Lihtsalt arutlesin endamisi,et miks mind peaks huvitama mingi suvalise "matsi" arvamus,kes mind tänaval vaatab hukkamõistva pilguga. Võin peaaegu 100% kindel olla,et  suvalised inimesed linnatänavatel, keda ma arvatavasti mitte kunagi  enam ei näe , hindavad mind kriteeriumite järgi, mida tegelikult kriteeriumiteks kutsuda ei saagi.  Miks peaks mulle korda minema, kui keegi oletavalt arvab,et ma näen välja nagu kodutu malakas või ta leiab, et mu IQ on väiksem kui Pii väärtus.

 Ma ei suuda enam ühtegi kirjapanemist väärt mõtet moodustada. Mu mõistus virvendab poolikutest mõttekäikudest ja vanade ideede kummitustest. Mu ajus toimub pinnapealsuse sünnipäeva pidu.

vana

Ma tahan tulla nagu tuli ja põleda heledalt, ma tahan olla nagu tuli ja kõrvetada põlevalt.


25.juuni 2012

Inimesed arvavad, et eksisteerib tuhat ja üks võimatut olukorda ja kättesaamatut materiaalset väärtust. See aga, on  suurim vale, mida endale räägime. Ainsad, kes takistavad meid püüdlemast "võimatute" soovide poole ,oleme me ise. Me ise loome endale  takistusrajad, piirangud, aiad, tarad jne. Pärast kõigi nende müüride üles ehitamist, mõtleme, et  oh kurat, miks meie kulgemine siin elus on nii keeruline. Tegelikult, ega väga ei olegi. Loomulikult on välistegureid, mis meid mõjutavad, aga suurem osa takistusetest on vaid meie hallide ajurakude looming.  Piisab ainult ühest unistusest, mida usume kõigi oma keharakkudega ja järsku on kõik võimatu võimalik.

Pole jälle umbes sada üks päeva siia kirjutanud, tegelikult kõigest 35, aga who cares. Olen olnud väga busy magamisega , üritamisega olla enam vähem funktsionaalne ja aksepteeritav ühiskonna liige ja nii edasi.  Ei oskagi kohe öelda, mida ma siia väljendama slash kirjutama tulin, aga võib-olla selgub see selle postituse lõpus. Tundub, et adaptin jälle teistsugust blogi stiili, milleks on - tegin seda, seda, seda ja toda ka veel. Iseennest pole see mu lemmikstiil, aga kuna ma jõuan olla deep ainult öösel @work, kui ma väsimusse suremas olen siis peate(pean,sest ei tea siiani, kas, kes, kus seda blogi üldse loeb) lepima mu jauramisega minu tegevustest või tegematusest. Ausalt öeldes midagi muud väga öelda ei olnudki. Kell on 1:55, nii,et kahe sõnaga on mul aega magama minema. Adios. Olge musid.

Täna teen midagi, mida pole alates oma blogimispäevade algusest teinud. Nimelt lihtsalt räägin teile oma väga  ebapõnevast elust, aga suck it up.
Igastahes olen nüüd oma loodri staatusest vabanenud ja nüüd attendin tööl ikka regulaarselt ja holy shit mul igapäevaselt vist uus probleem seal, (aga pohh yolo.) Kuu parimaks töötajaks küll keegi mind ei vali. Kahe sõnaga oli mul alguses kassavahe kogu aeg mingi miljon dollarit, sest hallo kosmos, kes siis raha õigesti tagasi annab, liiga mainstream minu jaoks. Ükspäev pesin näiteks oma telefoni ja pastakat pesumasinas, mille tagajärjeks oli väga kauni tindi disainiga everything. Minu ütlemata suure intelligentsi juures on see täiesti tavaline nähtus. Ahjaa, mis ma veel tahtsin öelda on see, et ma ei saa aru, mida inimesed küsivad minu käest. Reaalselt  vahin neile lolli näoga otsa ja küsin: "Vabandust, mida te soovisite?" Ei tea, kas see on sellest,et inimeste diktsioon on umbes miinus sada  või olen lihtsalt suurim kõrvavärdjas eales. Arvatavasti see esimene variant ikka, sest  me kõik teame, milline auhinna vääriline kõrvakuulmine mul on. Tegelikult mul sada viis erinevat mishap´i seal veel ette tulnud, aga laiskus nõuab tänaseks oma jao sisse, ning lähen nüüd hoopis pannkooki sööma. Adios.

Hommik

Hommikul vara kui kell tiriseb, loodan südamest,et need helid on, vaid hääled mu peas. Kujutage ette mu pettumust kui avastan, et see on kõigest äratuskell, mis kui karjuks mulle:"Maast lahti, looder."

Lõpuks kui  mu ajju jõuab käsklus, et tõuse nüüd püsti, siis tunnen end kui mutt päevavalguses. Järsku on minust saanud vaegnägija,sest silmade lahti tegemise protsess on jõudnud kõigest 50%-ni.

Mu suurimaks ülesandeks saab üritada mitte minna alumisele korrusele läbi kapi  ja mitte trepist robinal alla (või üles) prantsada.

Kui mul lõpuks õnnestub end lähima peeglini lohistada, siis vaatab mulle peeglist vastu kuskilt Amazonase džunglist kaotsi läinud ebamäärane põõsaelanik. Kes ta on? Ei tea, pole varem näinud.  Alles eelmine päev vaatas mulle peeglist vastu täiesti tsiviliseeritud inimene. Vot, sellepärast ma nii palavalt hommikuid armastangi.(kghkkhmkjhkfjhkiroonialfakljaklf)

Mul võttis kaua aega mõistmiseks, et õnn ei ole igavene. Tundub nagu täiesti algeline teadmine, aga kas ikka on? Kui õnn olekse igavene, kestev, ööpäevaringe, siis poleks see enam õnn vaid rutiin. Õnn on imetabane just sellepärast, et on nii harva esinev nähtus. Tõsi küll, mõne inimese elus annab ta ennast märku sagedamini kui teiste omas, aga see selleks. Seda enam tuleks ilusaid  hetki nautida täiel rinnal, sest keegi meist ei tea, millal need hetked end uuesti näole annavad. Arvan, et mõned maailmakodanikud on õnnetud vaid sellepärast, et nad ei tunne õnne ära või lihtsalt ei oska seda nautida. Kurb. Loodan, et sina, kes sa  seda loed,  oled selle oskuse siiski omandanud.

Ma ei tarbi internetti, inernet tarbib mind.

Olen emotsionaalne masohhist. Näen iseennast seismas ühe ja sama pimeda kuristiku äärel. Eksimatult iga kord lükkan end ise,täiesti vabatahtlikult, igavesti kestvasse põhjatusse aukku. See on lihtsalt nii hüpnotiseerivalt imeline, aga pole mõeldud minu silma sarvkestal virvendama ega minu ajukäärudes eksisteerima. Masendav,sest pole vist midagi, mida sooviksin rohkem kui olla ise see kuristik.

Mõni hetk on nii ilus, et see on värdjalt rõhuv ja kannatamatult piinarikkas.

unetu + miks teeme ilusate mälestuste unustamise nii kergeks.

igatsen oma kuldkiharaid. shallow as fck.

Alati ilmuvad ilmutused kõige absurdsematel  kella aegadel,  milles pole tegelikult  midagi imelikku või veidrat, vaid see ongi normaalne ja ootuspärane. See pole midagi uut, mis mulle nüüd koitis, aga see on tähtis osa, sellest, et saaksin edasi funktsioneerida.  Olen liiga kaua arvanud, et pean unustuma teatud sündmused või hetked või lootused, mis mind kuidagi alt vedasid,kuid olid samas nii ilusad, kibemagusad. Reaalsuses on see, et kõik hetked on olulised. Ka hirm,argus,vead ja õudus on osa minu elust, miks ma peaksin neid kuhugi aju tolmusesse nurka suruma.
Üks tark naine(Meg Cabot) on öelnud, et julgus pole hirmu puudumine, vaid pigem otsus, et midagi on tähtsam kui hirm. Ühesõnaga see kõik siin on rohkem  laiali  kui maailm, aga tahan öelda, et tuleb endaga rahu luua ja endale tunnistada,et jah ma olin idioot ükskord kümme minutit tagasi, aga see on minevik ja las minevik jääda minevikuks, sest keegi meist ei saa eile teha seda, mida me soovime teha täna. Nii, et pangem tänane maksma, sest tulevik on väärt rohkem kui minevik.

Mul  on kodus kõrvaklappide surnuaed. Kurvad muusikata õhtud.

Ühesõnaga, nagu näha on unetus korduv trend minu blogis. Ka tänane pole mingi erand. 3:50 hommikul blogi kirjutamine on pigem juba harjumus mitte enam ebanormaalsus. Elu on mõnikord nagu taustamüra. Kuulen küll seda, aga ei kuula.  Ei saa aru, mida see taustamüra mulle öelda tahab. Uskuge mind igal müral on oma sõnum ja oma tähendus, me lihtsalt ei tule sellepeale, et seda lahti dekodeerida. Ei tea täpselt, kuidas või kas keegi saaks müra lahti seletamisest targemaks, aga mul on selline kahtlane tunne, et seal on see "salajane" X või see ebamäärane midagi. Võib-olla on see kõik suur absurdsus ja mu aju on juba ammu talveuinaku režiimil  AGA ehk mitte. Otsustage teie.

Ilusa hingega inimesi ei visata oma mõistuse pimedatesse,
külmadesse, koledatesse kongidesse. 

Mälestusi nendest ei põletata tuules vinguvaks tuhaks. 

27.08.2012

Tegevusetus ja unetus genereerib ikka selliseid uskumatult absurdseid ideid ja mõtteid, et parimal juhul saaks nendest järgmise uue ja kuuma sitcom, komöödia või lihtsalt mingi huumorisaate kirjutada. Kõik stsenaristid ja muidu verbaalselt andekad inimesed peaksid minuga ilmtingimata ühendust võtma, sest kell 1:22 öösel on absurdus piiritu. Tegelikult on unetusel  kombeks inimeste päid sassi ajada. Suutmatus magada on väga maagiline (kui nii öelda saab), sest järsku tundub värv laes ka põnevam, kui magamine. Veel paneb hämmastama, kuidas kõige tähtsusetumast detailist ,näiteks kortsust padjal, areneb välja nobeli preemia vääriline arutelu iseendaga. Uskumatu, aga nüüd kui see postitus lõpule hakkab jõudma, olen ma kõik oma alguses mainitud ideed ära unustanud. Tõsine naerupaus. Kas naerupaus saab üldse tõsine olla? Kindel märk sellest, et magamatus on võtnud uue dimensiooni on see, et me endi naljad hakkavad üllatavalt humoorikad tunduma. Adios.

Mai 2012.

Sõnad tunduvad mõnikord tühised ja tähtsusetud, kahjuks on just praegusel momendil see hetk käes, mil järgmist eesti rahvuseepost siia kohe kindlasti ei ilmu. Härrased Kreutzwald ja Faehlmann võivad rahus edasi puhata, mingit ohtu ma neile ei kujuta, ega hakka ka tulevikkus kujutama. Sellistele helgetele peadele konkurentsi pakkumine oleks sama reaalne kui see, et Läänemeres elavad hülged endale tiivad kasvataksid ja lõunasse lendaksid.

Harjutasin kompat.

Erinevate ajastute/aegade jooksul pole ma kindlasti esimene ega ka viimane inimene, kellele komposotsioon peavalu tekitab. Enam-vähem mõistan/saan aru, mida komposotsiooni mõiste endast kujutama peaks, aga mu üheplaaniline mõistus ei suuda seda kuigi edukalt praktikas realiseerida.