123

Nägu näha on mu suurim talent vapustavaid pealkirju välja mõelda. Lihtsalt imeliselt pilkupüüdvad. Täna otsutasin oma laiskuse ja vaimuvaesuse endast veidikegi välja peksta ja oma lubadust preili Elis Vaevale täita, ning siia midagi sünnitada.
Seekord ei kurvastagi ma naasmise üle meie kõigi poolt armastatud asutusse, mis on tuntud ka kooli nime all. Hoolimata faktist ,et kool pole mulle kunagi just meeltmööda olnud, ei suuda ma enam siin kodus nagu padakonn nüristuda. Muidugi on ulmeliselt mugav oma silmad endale sobival ajahetkel lahti lüüa , kuid mis edasi? Lihtsalt veeta terve päev süües ja arvutis mõttetult oma aega raisates võib kõlada küll üsna toredalt, kuid varsti muutub see tüütuks ja ärritavaks, ning mina isiklikult lõpetan sellega ,et tuian närviliselt toas ringi ega ei mõista ,mida ma õigupoolest tahtsin teha. Nüüd kõige tähtsam info - mu jalg sügleb. Lihtsalt arvasin,et kõik peaksid seda teadma. Arvatavsti , ei kurvasta ma kooli mineku pärasat ka sellepärast ,et lõpp on lähedal. Okei see kõlas nagu ma hakkas surema , kuid teie kurvastuseks pean mainima ,et mõtlesin selle all ,et ma olen suutnud peaaegu 12 aastat koolis vastu pidada. Saavutus missugune. Kuigi paljud minu päevad , selles kolllases hoones pole just eriti meeleolekult möödunud, on mul seal ka ütlemata lõbus olnud. Ma ei teagi mitu miljon korda, ma olen end häbistanud, täiesti napakalt käitunud, valedel aegadel naernud ja lihtsalt igal võimalikul hetkel koperdanud nagu purjus orav. Ma olen kindel ,et ma jään igatsema neid veidraid, totakaid ja idiootselt andekaid inimesi ja neid jubedalt ärritavat värvi koridore ja muud nalja ja õudust, mis ma seal läbi elasin.