Ühesõnaga, nagu näha on unetus korduv trend minu blogis. Ka tänane pole mingi erand. 3:50 hommikul blogi kirjutamine on pigem juba harjumus mitte enam ebanormaalsus. Elu on mõnikord nagu taustamüra. Kuulen küll seda, aga ei kuula.  Ei saa aru, mida see taustamüra mulle öelda tahab. Uskuge mind igal müral on oma sõnum ja oma tähendus, me lihtsalt ei tule sellepeale, et seda lahti dekodeerida. Ei tea täpselt, kuidas või kas keegi saaks müra lahti seletamisest targemaks, aga mul on selline kahtlane tunne, et seal on see "salajane" X või see ebamäärane midagi. Võib-olla on see kõik suur absurdsus ja mu aju on juba ammu talveuinaku režiimil  AGA ehk mitte. Otsustage teie.

Ilusa hingega inimesi ei visata oma mõistuse pimedatesse,
külmadesse, koledatesse kongidesse. 

Mälestusi nendest ei põletata tuules vinguvaks tuhaks. 

27.08.2012

Tegevusetus ja unetus genereerib ikka selliseid uskumatult absurdseid ideid ja mõtteid, et parimal juhul saaks nendest järgmise uue ja kuuma sitcom, komöödia või lihtsalt mingi huumorisaate kirjutada. Kõik stsenaristid ja muidu verbaalselt andekad inimesed peaksid minuga ilmtingimata ühendust võtma, sest kell 1:22 öösel on absurdus piiritu. Tegelikult on unetusel  kombeks inimeste päid sassi ajada. Suutmatus magada on väga maagiline (kui nii öelda saab), sest järsku tundub värv laes ka põnevam, kui magamine. Veel paneb hämmastama, kuidas kõige tähtsusetumast detailist ,näiteks kortsust padjal, areneb välja nobeli preemia vääriline arutelu iseendaga. Uskumatu, aga nüüd kui see postitus lõpule hakkab jõudma, olen ma kõik oma alguses mainitud ideed ära unustanud. Tõsine naerupaus. Kas naerupaus saab üldse tõsine olla? Kindel märk sellest, et magamatus on võtnud uue dimensiooni on see, et me endi naljad hakkavad üllatavalt humoorikad tunduma. Adios.

Mai 2012.

Sõnad tunduvad mõnikord tühised ja tähtsusetud, kahjuks on just praegusel momendil see hetk käes, mil järgmist eesti rahvuseepost siia kohe kindlasti ei ilmu. Härrased Kreutzwald ja Faehlmann võivad rahus edasi puhata, mingit ohtu ma neile ei kujuta, ega hakka ka tulevikkus kujutama. Sellistele helgetele peadele konkurentsi pakkumine oleks sama reaalne kui see, et Läänemeres elavad hülged endale tiivad kasvataksid ja lõunasse lendaksid.

Harjutasin kompat.

Erinevate ajastute/aegade jooksul pole ma kindlasti esimene ega ka viimane inimene, kellele komposotsioon peavalu tekitab. Enam-vähem mõistan/saan aru, mida komposotsiooni mõiste endast kujutama peaks, aga mu üheplaaniline mõistus ei suuda seda kuigi edukalt praktikas realiseerida.

Unustatud unustusesse võiks vajuda kõik see hullumeelne irratsionaalsus,  aga imelikku seletamatu jõuga ei lase segane seletamatu miski mul lahti lasta selle ilusa unistuse varjust.  

Elu on habras, kordumatu ja  imeline, ning kui elu on meid järjekordselt maha peksnud nagu paduvihm kolletava viljapõllu, siis tuleb tõusta tuhast nagu fööniks, pea püsti ja  süda rinnus. Mitte keegi ega mitte miski ei tohiks meid takistada elamast nii, nagu me ise tahame. Ma ei ütle, et eirake kõiki reegleid, seadusi ja kohustusi, mis teie õlule langevad, vaid elage tasakaalus ja kuulake ennekõige oma mõistuse ja südamehäält. Teiste jaoks pole vaja elada, neil on oma elu ja ausalt öeldes on neil arvatasti  üsna ükskõik, mis järjekorras te hommikuti oma riideid selga panete. Elage enda jaoks, järgige enda unistusi ja ambitsioone, sest keegi meist ei taha elule tagasi vaadata ja mõelda, et mis oleks kui...