Ma ei ole kunagi taibanud, kui ilus on vaadata kedagi magamas. Näha nende nägudel seda seletamatut rahu, näha, kuidas mõneks hetkeks on nad eemal kogu maailma kurjusest. Nii rahulikud ja kaitstud seal sooja teki all. Teada, et vähemalt magades on nad eemal sellest laiali lagunevast ja valusast kogemusest, mida mõni meist eluks nimetab.

Tahan ka olla hämmastav kirjanduslik nähtus.

Läbi lumede sulgpehme saju.

Sõnad on otsas ja mõtted on laiali.



Sõnadel on võim. Võim, muuta inimesed õnnetuks. Võim, tuua naeratused inimeste nägudele. Kavalamad meist oskavad seda võimu hästi ära kasutada. Oskavad sõnadega saavutada  ennenägematuid tulemusi, mõned meist, jõuavad samade tulemusteni kogemata.
Vahel ei anna me endale aru, millised fraasid, silbid ja lausejupid  meie suust tulevad, ning kuidas need teisi mõjutavad. Me ei mõista,et üks sõna võib muuta kõik. Üks sõna võib rebida ühe liigutusega  õhust kogu positiivsuse ja rõõmu. Üks sõna võib rikkuda kogu päeva. Sõnad on vahendid, millega peab ettevaatlikult ringi käima, sest ka sõnadega saab luua õudu ja kaost.

Dry your eyes.

 

dgfgfhg

Kas teate seda tunnet, kui olete õnnetu, aga ei saa sellest ise aru? Mina tean, vähemalt arvan end teadvat . Te ei mõista seda  enne, kui  lamate voodis ja kõik segavad  mõtted on kadunud.  Tunnete järsku  nagu oleksite just pinnale tõusunud ja ahmite õhku nagu kuivale jäänud kala. Teile jõuab kohale, nagu välk selgest taevast, et te pole õnnelik, aga tuhat erinevat kohustust, mõtet ja tegevust takistasid teil seda mõistmast.
Võib-olla tõesti ei kehti see teie kohta, aga minu kohta küll.  Vähemalt mingi osa sellest.

Nüüd, kui ma elutsen heade mõtete linnas, tunnen mingit tungivat vajadust tormata tänavatel ringi nagu väsimatu elektrijänes. Mul pole õrna aimugi, miks kiirendan kohe sammu kui astun Tartu  asfalteeritud pinnale. Kas tõesti lasen end mõjutada "suurlinna" rahutust rütmist- teedel vurvavatest autodest, silmipimestavatest tuledest ja püsimatust inimassist.
Liigun kõnniteel, nagu kardaksin elust maha jääda.  Aga kuidas saaksi keegi elust maha jääda? Elu   püüab meid alati kinni ja haarab meist oma tugevate kätega, ega lase enne lahti, kui on õige aeg. Hoolimata sellest tunnen, nagu siin oleks iga sekund arvel. Igal hetkel, mil ma ei vuhise turbokiirusel mööda kõnniteid ja ülekäiguradasid, jääksin maha nagu  mingist melust, sündmusest või hetkest. Tegelikult läheb elu edasi ka ilma minu kohal oluta. 
Peaksin hoo maha võtma ja silmad avama, et näha millest kõigest ilusast ma ilma jään, kui käitun nagu linnapime. Ilu on peidus väikestes asjades, mida ringi tormates iial ei näe.  Ma ei taha avastada, siis kui on juba liiga hilja  ,et elu oli tegelikult ilus, aga ma lihtsalt ei pannud seda tähele.