Mu mõistuse geograafiline kaart.

On lausa ebamaiselt kole, kui üritan meenutada ilusaid hetki, aga midagi ei meenu . Aju oleks nagu kartuliputru või muud jama täis ,mille tõttu on täiesti võimatu oma väheseid allesolevaid ajurakke liigutada ja kuskilt  unustuse sopist  mälupilte välja rebida.  Igasugused  elu sõjakoledused virvendavad  ilma pingutusteta mu silme ees nagu oleks see olnud alles eile, mil ma tormasin ringi  nagu elektrijänes ja  asfaldiga kohtudes pisaraid valasin. See polnud  kindlasti mu elu kõige koledam moment, aga  ma ei hakka  jagama siin oma tõelist nutulaulu. Ausalt öeldes, kui keegi küsiks, mis oli su elu kõige hirmuhäratavam või jubedam kogemus, siis ma ei saaks anda ühest vastust.  Veel keerulisem oleks vastata, millisel hetkel ma kõige õnnelikum olin. Mõnikord ma tunnen, et  isegi kui õnn mulle taevast kaela sajaks ja ma sellega vastu pead saaks, et isegi siis  ma ei saaks aru, et vot see ongi õnn.