Mu lootused on jälle kõrged nagu Eiffeli torn. Võib-olla kaevan endale auku sellega, et sean endale kõrgeid nõudmisi. Ei ma ei arva, et ma olen geenius või tark, aga ma arvan, et ma olen vähemalt võimeline pingutama nagu kõik teisedki.
Ehk olen juba liiga hiljaks jäänud, kuid ma ei taha enam unistada. Kas nüüd või mitte kunagi. Paulo Coelhogi ütleb et, Elul on mitmeid viise, kuidas inimese tahe proovile panna, tehes kas nii, et ei juhtu midagi, või nii, et kõik juhtub korraga. Äkki tõesti ei juhtugi midagi ja mu tahe pole piisav, aga äkki läheb õnneks. Ma ei saa võimalust kasutamata jätta. Pärast saan vähemalt öelda, et ma vähemalt üritasin.
Ma ei taha olla see tüdruk, kes unistab suurelt, aga ei tee midagi, et unistused täituksid.
Ja kui ma pean oma sõnu sööma, siis polegi mul midagi muud öelda kui,et ma tõesti olen nõrk. Nõrk pole ka väga kehv olla, mõnikord on see partamatu. Nõrkus on inimlik.
No comments:
Post a Comment