unetu + miks teeme ilusate mälestuste unustamise nii kergeks.

igatsen oma kuldkiharaid. shallow as fck.

Alati ilmuvad ilmutused kõige absurdsematel  kella aegadel,  milles pole tegelikult  midagi imelikku või veidrat, vaid see ongi normaalne ja ootuspärane. See pole midagi uut, mis mulle nüüd koitis, aga see on tähtis osa, sellest, et saaksin edasi funktsioneerida.  Olen liiga kaua arvanud, et pean unustuma teatud sündmused või hetked või lootused, mis mind kuidagi alt vedasid,kuid olid samas nii ilusad, kibemagusad. Reaalsuses on see, et kõik hetked on olulised. Ka hirm,argus,vead ja õudus on osa minu elust, miks ma peaksin neid kuhugi aju tolmusesse nurka suruma.
Üks tark naine(Meg Cabot) on öelnud, et julgus pole hirmu puudumine, vaid pigem otsus, et midagi on tähtsam kui hirm. Ühesõnaga see kõik siin on rohkem  laiali  kui maailm, aga tahan öelda, et tuleb endaga rahu luua ja endale tunnistada,et jah ma olin idioot ükskord kümme minutit tagasi, aga see on minevik ja las minevik jääda minevikuks, sest keegi meist ei saa eile teha seda, mida me soovime teha täna. Nii, et pangem tänane maksma, sest tulevik on väärt rohkem kui minevik.

Mul  on kodus kõrvaklappide surnuaed. Kurvad muusikata õhtud.

Ühesõnaga, nagu näha on unetus korduv trend minu blogis. Ka tänane pole mingi erand. 3:50 hommikul blogi kirjutamine on pigem juba harjumus mitte enam ebanormaalsus. Elu on mõnikord nagu taustamüra. Kuulen küll seda, aga ei kuula.  Ei saa aru, mida see taustamüra mulle öelda tahab. Uskuge mind igal müral on oma sõnum ja oma tähendus, me lihtsalt ei tule sellepeale, et seda lahti dekodeerida. Ei tea täpselt, kuidas või kas keegi saaks müra lahti seletamisest targemaks, aga mul on selline kahtlane tunne, et seal on see "salajane" X või see ebamäärane midagi. Võib-olla on see kõik suur absurdsus ja mu aju on juba ammu talveuinaku režiimil  AGA ehk mitte. Otsustage teie.

Ilusa hingega inimesi ei visata oma mõistuse pimedatesse,
külmadesse, koledatesse kongidesse. 

Mälestusi nendest ei põletata tuules vinguvaks tuhaks. 

27.08.2012

Tegevusetus ja unetus genereerib ikka selliseid uskumatult absurdseid ideid ja mõtteid, et parimal juhul saaks nendest järgmise uue ja kuuma sitcom, komöödia või lihtsalt mingi huumorisaate kirjutada. Kõik stsenaristid ja muidu verbaalselt andekad inimesed peaksid minuga ilmtingimata ühendust võtma, sest kell 1:22 öösel on absurdus piiritu. Tegelikult on unetusel  kombeks inimeste päid sassi ajada. Suutmatus magada on väga maagiline (kui nii öelda saab), sest järsku tundub värv laes ka põnevam, kui magamine. Veel paneb hämmastama, kuidas kõige tähtsusetumast detailist ,näiteks kortsust padjal, areneb välja nobeli preemia vääriline arutelu iseendaga. Uskumatu, aga nüüd kui see postitus lõpule hakkab jõudma, olen ma kõik oma alguses mainitud ideed ära unustanud. Tõsine naerupaus. Kas naerupaus saab üldse tõsine olla? Kindel märk sellest, et magamatus on võtnud uue dimensiooni on see, et me endi naljad hakkavad üllatavalt humoorikad tunduma. Adios.

Mai 2012.

Sõnad tunduvad mõnikord tühised ja tähtsusetud, kahjuks on just praegusel momendil see hetk käes, mil järgmist eesti rahvuseepost siia kohe kindlasti ei ilmu. Härrased Kreutzwald ja Faehlmann võivad rahus edasi puhata, mingit ohtu ma neile ei kujuta, ega hakka ka tulevikkus kujutama. Sellistele helgetele peadele konkurentsi pakkumine oleks sama reaalne kui see, et Läänemeres elavad hülged endale tiivad kasvataksid ja lõunasse lendaksid.