Mõtlen mõnikord, et kas keegi suvaline  mõtleb minust, sest ise leian end mõtlemast sellistest inimestest, kes ei oskaks arvatagi, et nad on vahel harva osa minu ajutööst. Ise ka imestan kui palju inimesi keerleb mu teadvuses ja alateadvuses. Olen unes näinud nii palju erinevaid inimesi,et  nende kokku lugemini oleks võimatu. Aju on nii müstiline organ, täpselt nagu udu - nähtavus on nullilähedane, aga seal taga on paljugi peidus.

Nagu mets hommiku udus

vaatad otsa oma tühjal tumedal pilgul.

Mõnikord suudab mu blond pea ikka täiesti absurdseid ja rumalaid lauseid ja mõtteid genereerida, aga vähemalt on endal lõbus.

Targad inimesed - mul jätab vist süda kolm lööki vahele, kui ma loen midagi, mida nad kirjutanud on. Kadedus poeb naha vahele ja mu peas tekib pettekujutlem, et ka mina olen suuteline looma midagi nii suurepärast. Aga ei,oh ei. Minu ponnistused jäävad kaugele kaugele maha. Isegi siis kui unistan, et võib-olla ükskord tuleb päev kui ma  kirjutan romaani , eepose või luulekogu, on see siiski väga vähe tõenäoline, kuid unistamine on tasuta.

Unetu

Kell on viis null kuus hommikul ja ma pole 20H maganud.  Unetus on tõeline õnnistus. Enesetunne on ühest kümneni skaalal umbes miinus kolmsada. Väga pahur ja näljane on olla ja mind ausalt öeldes ei huvita, kas mu laused üldse on  arusaadavad või mitte. Ma ei taha teadagi, milline ma välja näen ja hirmsasti tahaks kellegile padjaga vastu pead virutada.

Kurb on olla iseenda peale vihane. Kurb on olla saamatu ja sihitu. Vihaleajav, kurb ja lihtsalt hale olukord. Peaks midagi ette võtma, peaks leidma mingi kindla sihi slash eesmärgi, millele keskenduda.