Nägin unes täna kedagi, kelle arvasin juba unustanud olevat,  kelle ma olin suutnud toppida kuhugi kaugesse ajusoppi, aga täpselt siis, kui ma arvasin, et okei, ta võib seal kauges kauges ajunurgas eksisteerida, siis pauhhh  ja mu mõistus rebib ta  sellise kiirusega tagasi teadvusesse, et silmigi ei jõua pilgutada. Ilus unenägu oli muidu, aga see tuletas mulle meelde midagi, mida ma nii paaniliselt unustada olen proovinud.

Inimene olla, on keeruline. Meil on "mustmiljon" erinevat tunnet ja emotsiooni. Enamuse ajast pole meil õrna aimugi, mida me tunneme või, mida me peaksime tundma. Me isegi ei mõista, kas me oleme kurvad või õnnelikud, äkki hoopis vihased ja ärritanud või seda kõike korraga. Oleme sunnitud kõigele reageerime ja, siis veel korralikult funktsioneerima. Pole siis imestada, et mõnikord "katus minema sõidab" ja näib, et lähiajal ta tagasi ei tule, kui üldse kunagi.  

SHSHafdsnadv.. kell on kaks kolmkümmend kaks ja ma lähen magama ja ainus, mida ma unes tahan näha on üks teatud naeratus, vot mis.  Selline  mõttetu postitus teile.

Ma ei ole kunagi taibanud, kui ilus on vaadata kedagi magamas. Näha nende nägudel seda seletamatut rahu, näha, kuidas mõneks hetkeks on nad eemal kogu maailma kurjusest. Nii rahulikud ja kaitstud seal sooja teki all. Teada, et vähemalt magades on nad eemal sellest laiali lagunevast ja valusast kogemusest, mida mõni meist eluks nimetab.

Tahan ka olla hämmastav kirjanduslik nähtus.

Läbi lumede sulgpehme saju.

Sõnad on otsas ja mõtted on laiali.