Soovitus kõigile, kes arvavad, et mind võiks poole uinaku pealt, keset ööd või liiga vara hommikul üles äratada, palun olge head ja ärge tehke seda, tagajärjed pole kunagi ilusad, mitte kellegile. :)

Ma kujutan asju ette juba sellisel määral, et pole enam naljakas. Kõndisin täna metsavahe teel ja mõtlesin ,et mida pekki, miks keset metsa mingi hall puidust kahekorruseline maja on. Ilmselgelt polnud ühtegi maja kuskil kuusevõsas. Siis arvasin,et üks kivi põllu peal on lind ja ma olen rohkem kui üks kord arvanud,et ma näen mõnda inimest oma silmanurgast aga, ei ühtki hingelist pole seal, kui ma oma pead pööran. Hakkan vaikselt vist mõistust kaotama. Näeme vaimuhaiglas. : )

All that I am, all that I ever was 

is here in your perfect eyes 

they´re all I can see 

(palun vajuta pildile, pacman)

Armastan kui päike paistab ja tuul puhub. Tuul nagu sosistaks sulle kõrva ilusaid mõttetusi ja päikese soojus ütleks sulle, et kõik saab korda. Ehk ongi see tõsi, aga on raske uskuda positiivsusesse sellises maailmas, kus ühel hetkel paistab päike, aga järgmisel momendil möllab torm. Tormi ajal on alati raske meenutada, seda hetke kui kõik oli veel nii valgusküllane ja soe, aga see ei tähenda, et see olematu oleks olnud.