Armastan kui päike paistab ja tuul puhub. Tuul nagu sosistaks sulle kõrva ilusaid mõttetusi ja päikese soojus ütleks sulle, et kõik saab korda. Ehk ongi see tõsi, aga on raske uskuda positiivsusesse sellises maailmas, kus ühel hetkel paistab päike, aga järgmisel momendil möllab torm. Tormi ajal on alati raske meenutada, seda hetke kui kõik oli veel nii valgusküllane ja soe, aga see ei tähenda, et see olematu oleks olnud.

On hetk, millal lootus muutub hullumeelseks, sest on naiivne loota millegisse, mis on lootusetu.

Nägin täna õõvastavaid unenägusid, tagaajamist mingi gängi/maffia poolt ja verd. Need kaks unenägu polnud muidugi omavahel seotud. Unenägude seletaja  aga räägib, et need tähendavad  vaid head. Tahaks loota.

Polegi midagi suurt öelda, minu anded poeedina on nullilähedased, nagu ka  kuskilt varasemast postitusest näha võib. Nii, et mingeid luuleridu siia  ei ilmu. Alustasime Liisiga oma suveks vormi programmiga ja kardan, et skoorisin köha oma uskumatult pikka maratoni stiilis jooksuga ehk siis pärast umbes 500 meetrit, näitasin juba suremise sümptomeid. Olge ilusaid ja head, ning treenige oma näolihaseid ja naeratage. :)