Olen tüdinenud oma isekast mölast. Lihtsalt võimatu, milline haige mölapidamatus vahel mind ründab. Ründab ja jookseb mind pikali.. ei teisi ikka. Pole oluline. Tähtis on vaid see,et olen üsna tüütu kärbes. Zummmmmmmm. Segaduses, puntras ka natuke, nii mina kui teised. Kahju on vaadata, seda draamat, mis sünnib siin, seal, nurga peal. Nõme lihtsalt. Maailm on ebaõiglane. Karm. Halastamatu. Julm. Kogu oma koleduses on ta siiski imeline. Oma veidral moel. Tahaks kosmosse põrutada ja muretult hõljuda. Oleks see vaid nii lihtne. Kõige keerulisem ülesanne siin maailmas on välja mõelda, kuidas olla südametu. Ehk on see võimatu! Proovisin järele ükskord! Õnnestus! See ei kestnud kaua! Sest inimesed tungivad alati kaitsemüüridest läbi. Nahaalselt lõhuvad need maha. Me ei saa sinna midagi parata. Tegelikult on kõik korras. Ausalt! Minul vähemalt. Pole põhjust vinguda, aga ma alati leian selle. Oeh, misiganes.
Pühendan selle postituse ühele tuuuuudrukule varjunimega Lady Gaga! Eks ta ise teab kes ta on! On üks geniaalne nurr nurr + väikesele myle sada korda toredale ooperilauljale. Tegelikult kõigile. Mis ma ikka jaman!
Ega Sa ometi mingile wannabe pavarottile oma postitust ei pühendanud? Omg kui seda tegid!
ReplyDeletePavarotti wannabedel on alati õigus ühele meelespidamisele.
ReplyDeleteAWW
ReplyDelete