Tahan ka olla hämmastav kirjanduslik nähtus.

Läbi lumede sulgpehme saju.

Sõnad on otsas ja mõtted on laiali.



Sõnadel on võim. Võim, muuta inimesed õnnetuks. Võim, tuua naeratused inimeste nägudele. Kavalamad meist oskavad seda võimu hästi ära kasutada. Oskavad sõnadega saavutada  ennenägematuid tulemusi, mõned meist, jõuavad samade tulemusteni kogemata.
Vahel ei anna me endale aru, millised fraasid, silbid ja lausejupid  meie suust tulevad, ning kuidas need teisi mõjutavad. Me ei mõista,et üks sõna võib muuta kõik. Üks sõna võib rebida ühe liigutusega  õhust kogu positiivsuse ja rõõmu. Üks sõna võib rikkuda kogu päeva. Sõnad on vahendid, millega peab ettevaatlikult ringi käima, sest ka sõnadega saab luua õudu ja kaost.

Dry your eyes.

 

dgfgfhg

Kas teate seda tunnet, kui olete õnnetu, aga ei saa sellest ise aru? Mina tean, vähemalt arvan end teadvat . Te ei mõista seda  enne, kui  lamate voodis ja kõik segavad  mõtted on kadunud.  Tunnete järsku  nagu oleksite just pinnale tõusunud ja ahmite õhku nagu kuivale jäänud kala. Teile jõuab kohale, nagu välk selgest taevast, et te pole õnnelik, aga tuhat erinevat kohustust, mõtet ja tegevust takistasid teil seda mõistmast.
Võib-olla tõesti ei kehti see teie kohta, aga minu kohta küll.  Vähemalt mingi osa sellest.

Nüüd, kui ma elutsen heade mõtete linnas, tunnen mingit tungivat vajadust tormata tänavatel ringi nagu väsimatu elektrijänes. Mul pole õrna aimugi, miks kiirendan kohe sammu kui astun Tartu  asfalteeritud pinnale. Kas tõesti lasen end mõjutada "suurlinna" rahutust rütmist- teedel vurvavatest autodest, silmipimestavatest tuledest ja püsimatust inimassist.
Liigun kõnniteel, nagu kardaksin elust maha jääda.  Aga kuidas saaksi keegi elust maha jääda? Elu   püüab meid alati kinni ja haarab meist oma tugevate kätega, ega lase enne lahti, kui on õige aeg. Hoolimata sellest tunnen, nagu siin oleks iga sekund arvel. Igal hetkel, mil ma ei vuhise turbokiirusel mööda kõnniteid ja ülekäiguradasid, jääksin maha nagu  mingist melust, sündmusest või hetkest. Tegelikult läheb elu edasi ka ilma minu kohal oluta. 
Peaksin hoo maha võtma ja silmad avama, et näha millest kõigest ilusast ma ilma jään, kui käitun nagu linnapime. Ilu on peidus väikestes asjades, mida ringi tormates iial ei näe.  Ma ei taha avastada, siis kui on juba liiga hilja  ,et elu oli tegelikult ilus, aga ma lihtsalt ei pannud seda tähele.

One track mind like a goldfish, stuck inside my petri dish.

I can´t breathe and I can´t smile. This better be worth my while.

I feel numb most of the time.  Lower I get, the higher I´ll climb

And I will wonder why I got dark only to..shine.

Looking for the golden light.

Oh it´s a reasonable sacrifice.

Burn,burn,burn bright.

Cause I feel like I´m the worst,

 so I always  act like I´m the best!

"Inimene kuristiku serval ei küsi, kes teda kindlale maale tagasi aitab." - Paulo Coelho

Elaksin nagu maailmas, mis on täidetud sürrealistliku läbipaistmatu uduga. Läbi udu vuhisevad  segaste piirjoontega kummitused ja inimvarjud. Mina aga seisan paigal, ning pole kindel , mida täpselt ma siin teen.

Paralleelmeri on varjatud sõnumitega raamat. Polegi veel suutnud avastad mõne lühipala sügavamat mõtet. See ongi põhjus, miks see raamat mulle meeldib, sest seda peab mõttega lugema, sellesse peab süüvima."Raamatud on nagu peegel. Kui vaatab sisse eesel, ei saa sealt peegelduda ingel. " - Artur Schopenhauer

Üks väike katkend  raamatust ka teile : "Mida teha, kui halvad ajad tulevad ootamatult, nagu plakustaks keegi käsi ja pärast seda käteplaksu pole järsku enam miski endine ?"

piddddddddddddduuuuuuu

Mind üritati ümmarguseks toita. Kokspoksalksvalks.  Ma sõin kolm korda palju. Hea kook oli.  Väike rebing käis non-stop. Naersime. Jutustasime. Laulsime.  Minna mitte eriti.  Avastasime, et ma olen kokku kuivanud ühe sentimeetri võrra.  Mängisime kaarte. Liisi rulluisutas. Mina rulluisatasin viis numbrit suuremate rulluiskudega.  Kuulasime muusikat. Kõik hakkasid ükshaaval ära minema . Lõpuks olime Liisiga kahekesi. Trallitasime säraküünaltega muru peal . Mini-ilutulestik. Blablajuttjutt. Läksime lahku. Toitsin vahepeal Liisi koera ka . This is it.

The doors we open and close each day decide the lives we live.

Kõik on harjumatu. Kodu on mu süda.  Süda on mu kodu.  Kaheksakümmend pikka venivat ja lõputut kilomeetrit  lahutab mind vanast, mugavast ja harjumuspärasest. On aeg lahti laska mugavusest, millest nii kramplikult kinni hoian.  Tundmatus on alati hirmutav, aga kui me sinna kunagi ei astu, ei leia ka me seal lebavaid peidetud aardeid. Mu isiklik aardejaht algab nüüd.

Ekstaas möödub, endorfiinide tase on taas null,  olen rumal. Ei suuda aksepteerida fakti.

Tunnen, et mu telefon on nagu peegel mu ellu. Ükskõik kui  absurdselt see ka ei kõlaks.  Mu must mitte enam väga läikiv telliskivi, mida saaks arvatasti  akna sisse viskamiseks kasutada on tuhat korda maha kukkunud, aga sellest hoolimata terveks jäänud.  Täpselt nagu  mu mobiil on pudenenud mitmeks tükiks, on ka minu mõistus, süda ja hing olnud laiali pilutatud segadus.  Alati on, aga olnud võimalik mind ja ka telefoni tervikuks liita ja tagasi kokku panna nagu puslet. Isegi ükski tükk pole puudu. Võib-olla   tõesti ei näe mu telefon enam kõige parem välja, ja ehk pole ma just kõige tasakaalukam inimene, aga nagu ütlevad dagö - püüa pilvi, sa ulutadud nendeni  laulusõnad : "Mu vead ongi ju need ideed, mis kannavad."Asjad meie ümber jutustavad meist palju rohkem, kui me eales arvatagi oskame.

Kingadel on hinged.

Täna turtsusin ja olin kuri, paha ja nõme tüdruk.

Lugesin  täna üle pika aja ühe raamatu läbi. Üsna loetav kriminull. Hea kerge lugemine. Võitsin selle loosiga, vot nii.

Mu mõistuse geograafiline kaart.

On lausa ebamaiselt kole, kui üritan meenutada ilusaid hetki, aga midagi ei meenu . Aju oleks nagu kartuliputru või muud jama täis ,mille tõttu on täiesti võimatu oma väheseid allesolevaid ajurakke liigutada ja kuskilt  unustuse sopist  mälupilte välja rebida.  Igasugused  elu sõjakoledused virvendavad  ilma pingutusteta mu silme ees nagu oleks see olnud alles eile, mil ma tormasin ringi  nagu elektrijänes ja  asfaldiga kohtudes pisaraid valasin. See polnud  kindlasti mu elu kõige koledam moment, aga  ma ei hakka  jagama siin oma tõelist nutulaulu. Ausalt öeldes, kui keegi küsiks, mis oli su elu kõige hirmuhäratavam või jubedam kogemus, siis ma ei saaks anda ühest vastust.  Veel keerulisem oleks vastata, millisel hetkel ma kõige õnnelikum olin. Mõnikord ma tunnen, et  isegi kui õnn mulle taevast kaela sajaks ja ma sellega vastu pead saaks, et isegi siis  ma ei saaks aru, et vot see ongi õnn.

Palju ülearuseid mõteid, lõpetamata asju ning ebareaalseid teooriaid. Tunnen end nii saamatuna. Olen osav segaduse korraldamises. Ülimalt osav. Kurb.

punased sähvivad välgud. hall taevas. õrnalt õõtsuvad puud. vihmasabin. äikesemürin. lummus. rahu. mu ema arvab,et ma olen peast soe.

Andy Warholi filosoofia tsitaatid vol 2

Mõned inimesed arvavad, et ilusatel inimestel on kergem elada, aga tegelikult võib asi olla mitut moodi. Kuigi sa oled ilus, võid sa olla ajukääbik. Kuigi sa pole ehk ilus, ei pruugi sa olla ajukääbik - nii et see oleneb ilust ja ajust. Ilu määrast. Ja aju mahust.

On inimesi, isegi intelligentseid inimesi, kes väidavad, et vägivald võib olla ilus. Ma ei saa sellest aru, sest ilu on hetkedes ja minu arvates pole neis hetkedes kunagi vägivalda.

On kombeks öelda, et aeg muudab asju, aga tegelikult pead sa neid ise muutma.

Raha on raha. Pole mingit vahet, kas olen selle teenimiseks teinud rasket või kerget tööd, ma kulutan seda ikka ühteviisi.

oh it is love

praaasnik. tundetud jalad ja ahelsuitsetaja vokaal. praaaaaaaaaaasnik.

Tohuvabohu.

Mu lootused on jälle kõrged nagu Eiffeli torn. Võib-olla kaevan endale auku sellega, et sean endale kõrgeid nõudmisi. Ei ma ei arva, et ma olen geenius või  tark, aga ma arvan, et ma olen vähemalt võimeline pingutama nagu kõik teisedki.

Ehk olen juba liiga hiljaks jäänud,  kuid ma ei taha enam unistada.  Kas nüüd või mitte kunagi. Paulo Coelhogi ütleb et, Elul on mitmeid viise, kuidas inimese tahe proovile panna, tehes kas nii, et ei juhtu midagi, või nii, et kõik juhtub korraga.  Äkki tõesti ei juhtugi midagi ja mu tahe pole piisav, aga äkki läheb õnneks. Ma ei saa võimalust kasutamata jätta. Pärast saan vähemalt öelda, et ma vähemalt üritasin. 

Ma ei taha olla see tüdruk, kes unistab suurelt, aga  ei tee midagi, et unistused täituksid.
Ja kui ma pean oma sõnu sööma, siis polegi mul midagi muud öelda  kui,et ma  tõesti olen nõrk. Nõrk pole ka väga kehv olla, mõnikord on see partamatu. Nõrkus on inimlik.

Kui elu oleks üllatusmuna, siis sind ma küll sealt seest leida ei tahaks.


Tegelikult pole see ühegi kindla inimese vastu suunatud, vahel lihtsalt ilmuvad kuskilt nurga tagant sellised lollakad laused  mu teadvusesse.

Say what

Liis says:


*enam mitte


*tahaks kruvikeerajat

Grete says:

*mis sellega xd

Liis says:

*niisama tsillin


*cmon


*kellele ei meeldiks kruvikeeraja käes tšillida


*nzm õõtsud mussi taktis kruvikeeraja käes.


*mõlemas käes.


*ükski pedokas ei tule ligi


*ühes käes kruvikeeraja koks ja teises päris kruvikas

Grete says:

*tra mida pekki sa geenius:D

My precious.

Mu uus kiisu, mis polegi nii väga uus ja on juba kuu aega eksperimenteerimiseks valmis olnud, aga ma pole viitsinud filmi muretseda. Bääh.

Isegi muutused muutuvad.

Müüriladumise ABC

Ma ei suuda kirjutada, mul on mingi veider blokk peal. Nostalgia müür või misiganes. Ei suuda minevikust lahti lasta.  Täiesti värdjas on olla kohe. Segi vist, täiega,  totaalselt. fghbjnm

James Morrison - Undiscovered FULL SONG [HQ] w/LYRICS

See ütleb kõik, mis öelda vaja.

Ööpalavuses ma viirastustes männimetsa näen
Oma kavaluses seal kiirustades läed

Ma raiskan nahaalselt aega, põletan seda nagu kulu. Kahju.  Me ei saa aega petta, aga aeg saab meid ninapidi vedada. Aeg võidab iga võidujooksu.
Kurb, et me ei saa tagasi sekundeid, minuteid või tunde oma elust. Väga kurb. Mulle pole eriti meelepärased laused, mis algavad sõnadega : Mis OLEKS saanud kui.. Sest Oleks on kehv mees, vot mis.

Pettumus. See on nagu halvatus. Ei suuda enam unistada, mõelda ega soovida. Ei taha enam püüelda. Ei soovi enam anda endast parimat. Pettumus. Soov pingutada rohkem. Soov olla parem. Soov anda endast rohkem. Tahe panna käiku kõik oma oskused ja trikid.  Pettumus on kahepalgeline.

Angus And Julia Stone - Big Jet Plane

Pole oluline, et ma leidsin selle laulu ühest teisest blogist.  Mahemõnusmahe!

Vahepeal olen haledalt pähe saanud 7-aastase kabegeeniuse käest, olnud mitte väga eeskujulik partyperson, korraldanud mini kunstinäituse oma köögi seinal, korjanud seeni nagu üks korralik  seenekorjaja ennemuiste  ning üldse olnud ja elanud.

http://www.zefrank.com/scribbler/scribblertoo/

uus lemmik mänguasi.  sule silmad, sest mu joonistusoskused on miiiiiiiiiiiiiinus sada.

 

AGFAdfsgfdajfgksdjkaedks.  Mul pole midagi, mitte kui midagi öelda.Tunnen sellist veidrat tühjust, mis pole ilmtingimata halb aga hea  ka mitte. 

Andy Warholi filosoofia tsitaadid vol1

Kui loobute midagi soovimast, saate selle tavaliselt kätte

Ma olin palju haiget saanud, nagu saadakse haiget siis, kui teistest palju hoolitakse.

Ma arvan, et 60-ndatel unustasid inimesed, mida tähendavad üldse tunded. Minu arvates pole see neil meelde tulnudki. Kui näed oma tundeid teatud nurga alt, ei suuda sa neid enam kunagi ehtsaks pidada.

Aga samas ma arvan, et vahest olekski hea , kui keegi ei juhataks sind pimedusest välja, sest kui sa tõesti kogu loo käiku ette teaksid, siis poleks sul millestki mõelda ega unistada kogu oma ülejäänud elu jooksul.

Suurim hind, mida tuleb armastuse eest maksta, on see, et keegi on kogu aeg sinu juures ja sa ei saa omaette olla, aga üksi on alati palju parem. Suurim puudus on kahtlemata see, et voodis on vähem ruumi. Isegi lemmikloom nõuab voodis ruumi.

Inimestel on alati mingi probleem, olgu kas või see, et tualetpotis ei jookse vesi.

E.M.Remarque "Armasta oma ligimest" tsitaatid

Kas teate, mis on maailmas kõige kohutavam? Kui ausalt öelda, siis see, et lõpuks kõik harjumuseks muutub.

Teie nähtavasti veel ei teagi, et me elame bluffimise ajastul. Demokraatia on asendunud demagoogiaga.

On võimalik isegi kive dresseerida, kui selleks ainult kannatlikust jätkuks.

Pool meetrit sinust eemal hukkub kellegi jaoks maailm möirgamises ja valudes - aga sina ei tunne midagi. Selles seisnebki maailma häda.

Mitte midagi on palju enamt kui natuke. See on juba peaaegu kõik.

(See oli nii tro raamat, mulle meeldis vähemalt. Vist kasutasin mõnda tsitaati siit oma lõpukirjandis ka. Ei tea, ei mäleta.)

agfgdagdagdfgadga, see blogi on  psk, hülgan selle mõneks ajaks, see on kõik, mis mul öelda oli. jah ma vist räägin iseendaga.

Mu arvuti ekraani vallutas kohutav kaheksajaline koletis ehk ämblik nimega Ruudi. Ta on sada korda hirmus. Ma tean, et ämblikuid karta on naeruväärne. NAERUVÄÄRNE.  Aga mõelge, kaheksa  pikka jalga siblivad mu ekraanil. Väga hirmuäratav vaatepilt.  Ma ei saa isegi arvuti klapi sulgeda, sest ma kardan, et ma lömastan Ruudi. Ja mu eesmärk kohe kindlasti pole olla ämbliku mõrtsukas.  Oeh kui rumal ma ikka olla võin . Hirm on rumal. See postitus on rumal. Head und!

Ma ei tohi enam orkutis iseloomustusi lugeda. Kohe mingi nostalgia+mälestused laksivad ära. Muutun veel liiga emotsionaalseks. Või noh nii emotsionaalseks kui üks tundetu, külm, "poolsurnud kala" on võimeline  muutuma.  Tegelikult on väga mõnus neid lugeda ja seigelda mälestusteradadel. Ma lihtsalt  dramatiseerin siin  natuke üle.  Ühesõnaga,  tekitab see väga vastuolulisi tundeid.

Ilusaid unenägusid! (Eirake fakti, et unenäod on alati veidrad, ebaloogilised ja absurdsed.  Absurdsus võib osutuda väga ilusaks.)

On üsna ilmselge, et olin liiga kaua ärkvel olnud kui läksin pool neli hommikul õue ja kuskilt kostus mingit Uno Loopi, Mati Nuudet, Vello Orumetsa ( igastahes mingit vanemat nostalgilist meesartisti muusikat) + õues oli juba üsna valge, naabritel tuled põlesid, linnud laulsid ja mu kass üritas tuppa tungida.

Mul hakkab paha, mentaalselt paha, kui ma kuulen ja näen, kuidas inimesed üksteisele "silte peale kleebivad". Värdjas, homo, l*bu, tont. Misiganes. On õõvastav vaadata, kuidas inimesed üksteist sorteerivad nagu prügi.  Ja seda kõike, et omada kontrolli, võimu. Kui oleme kõik oma äranägemise järgi lahterdanud, siis on ju niiiiiiii kerge elada, sest arvame end teadvat, kes on kes ja mis on mis. Tõde on aga, et me ei tea isegi seda, kes me ise oleme. Rääkimata siis teistest. Teistele mingite absurdsete ja ebamääraste tiitlite andmisega ei saavuta me midagi. Näitame ainult iseendi rumalust. Näitame kõigile oma hirmu. Ründame esimesena, et end kaitsta. Rünnak pole alati parim kaitse. Kui ründame liiga vara siis oleme sõja juba ette kaotanud.



Muidugi on kell kolm öösel täiesti normaalne blogida. Ära kujuta endale asju ette!

Mari Pokinen - Paradiis

Aitäh Elisele, kes mulle selle laulu saatis! Imelised, imelised, imelised sõnad.

On natuke ahastav mõelda kõigilie neile sõnadele, fraasidele, lausetele, mis ütlemata jäävad. Ma ei tea, kas need muudaksid midagi, kas päike säraks eredamalt või lehed lehviksid tuules uhkemalt. Ehk ongi parem vaikida. Olla hästi tasa ja oodata, et keegi teine esimesena suu avaks. Lausuks midagi, mida argpükslikkus ja hirm mind  takistavad ütlemast.  See kõik, eelnev tekst, pole tegelikult oluline. Mulle  ehk on. Tunnen mõnikord, et mu mured on tühised, tähtsusetud, isekad.  Keegi ei tohiks endale illusioone luua. Illusioonid on vaid pettekujutlemad. Need on me endi loodud osavad manipulatsioonid ja mõistusemängud.



Õues lõhnab veel magusamalt ja veel joovastavamalt. Lihtsalt taevalik.

Ronisin täna Nõmeduse tippu,  küllap polnud ma esimene eestlane, kes selle tipu vallutas. Väga mitte lohutav! Vahel olen  käperdis ja äpu. Juhtub.

Mu impulsiivsuse ja hullumeelsuse tagajärjel ostetud raamat saabus täna. Lõpuks ometi! Jõudsin seda juba unes näha. Ma pean nüüd ruttu, ruttu oma pooleli oleva romaani lugemise lõpetama, et ma saaks sellesse süüvida.  Olen kindel, et see oli  väärt mu peaaegu olematu pangaarve tühjendamist. Lootus sureb viimasena.

Inspiratsioon tabab mind vahel  keset ööd, seekord just enne magama minekut.
Hoiatus! Pärast lugemist konsulteerige arsti või apteekriga, sest see on naeruväärne loomepuhang .

Ostuhull

Tuhat valget silma  vahtisid mul otsa,
tuhat valget jalga trampisid mul otsas,
tuhat valget kõrva kuulasid, kas kostab,
tuhat valget suud vastasid küll ostab

Kätega

Nägin, kuidas kaevasid auku,
kätega
nägin, kuidas kraapisid pinda,
kätega
nägin, kuidas pildusid mulda,
kätega,
nägin, kuidas matsid end,
käteta

Eestimaine

Sinised  su taevad,
veel sinisemad tuules hüüdvad vaevad,
miks naerad,
miks kaebad,
keegi ei kuule sind,
mu eestimaine pääsulind.

Taju

Ei paku meelehärmi see valu,
ei masenda või kurvaks tee see piin,
ei tunne mingit maru,
mind polegi vist üldse siin.

Ei valu, piin ega maru
vaid armastus
ja selle kibemagus taju.

Nagu ma maisin need sündisid sel ajal , kui ma  teooretiliselt pidin magama. Sundisin end umbes viis korda  pead padjalt tõstma,et tuld põlema panna. Tundsin vajudust neid oma süsteemist välja rebida. Jah, ma tean, et need on kõige totakamad  üllitised, mida keegi eales näinud on. Ma tean, et kõiki luule reegleid sai eiratud. Ei mingit värsimõõtu, ega korraliku riimi, ei mingit rütmi ega jambi ega trohheust.

(ilmselgelt on kõik võitluskunstid mul käpas, 22. märts. veidi nostalgiat või lihtsalt pidlimaterjali,et mu blogi poleks üksluine sõnade rodu.)

Ma poleks kunagi uskunud, et ma seda ütlen , aga koolis mitte käimine ajab mind hulluks.  Ma tõsiselt igatsen seda  saginat ja meelelahutust ja isegi seda tüdimust, mida kool minus tekitas. Ühiskonna tunnid jõudsid ka minu lemmikuks saada.  Ühiskonna eksam  tundus kuidagi naeruväärselt lihtne, aga  arvatasti patrasin ma sinna mingit tühja möla. Ootusärevus närib mind aeg ajalt. Olen kannatamatu. Mu eesmärk oli ikka üle 60 punkti saada, kõvasti sellest üle.  Sada üks punkti on üsna arvestatav tulemus.  Aga eks näis, eks näis. Olin sel kooliaastal üpris seanahavedaja.

Kardan neid koolieksameid  nagu tuld. Geograafia on täielik null, tühi maa. Absoluutselt mitte midagi ei suuda meenutada. Mäluauk, mäluauk. Hea kui ma enamus Euroopa riikidki kaardil õigesti saan märgitud. Kunstiajaloos pole mu teadmised samuti kuigi säravad. Okei , aitab sellest koolist. Täiesti ulme, et ma patran ikka veel koolist kuigi see juba põhimõtteliselt läbi on saanud. Vahel lihtsalt on keeruline oma minevikust lahti lasta.

Seda ka, et ma olen olnud terve nädalavahetuse üsna pahane ja kuri selle üle, et mu majas ei leidu ühtegi raamatut, mida ma veel lugenud pole. Okei, ma leidsin ühe raamatu ja üritasin seda sirvida ja veidi lugeda. See tundus isegi päris põnev. Mingi ajalooline romaan. Vara-Kristusest, Roomast. Aga millegi pärast ma ei suutnud seda üle 20 lehekülje lugeda. Tüüpiline. Ehk ma siiski üritan sellele veel kord pilgu heita.
Ma pean kiiremas korras raamatukogu ründama, enne kui mu lugemishuvi  vaibub. Vahepeal olin ma raamatute lugemise täitsa unarusse jätnud. Mul on häbi iseenda ees, sest arvuti, see väike  saatan ja ajaröövel, hävitab mu olematut intelligentsi.

Seda ka veel, et kui nii jätkub, siis võib jooksmine mulle isegi meeldima hakkata. Mis siis, et ma olen  täielik spordivõhik ja kohutav jooksja. See pole kedagi teist takistanud, ega takista ka mind.
Tulevik on tume maa, täielik udu. Hakkan vist  diivanikaunistuseks. Mu isa sõnutsi tuleb see mul suurepäraselt välja. Nõustun temaga. Laisklemine on kahjuks mu ainus talent.
See postitus on väga kaootiline, üks tohuvabohu. Ma vabandaks, aga lähtugem põhimõttest ,et ära kunagi vabanda, kui sa seda tõsiselt ei mõtle.

 Unistused pole midagi muud kui plaanid, käsud, kohustused teha midagi teoks.  Elul peab laskma lihtsalt voolata nagu jõel. See viib meid sinna, kuhu viib. Tee peal on mõned kärestikud ja  mõni rahulik metsatukk. Tuleb lasta lahti oksast, millest kramplikult kinni hoiame. Sest seal jõekäänu taga ootab meid midagi uut. Midagi imelist, midagi koledat. Pole oluline! Tähtis on, et me oleme vabad. Lihtsalt me ise seame endale takistusi ja  viskame endale kaikad kodaratesse. Võiksime lõpetada rabelemise, sest see ainult väsitab ja tirib meid sügavamale jõepõhja.

Karjusin just terve minuti ,sest ma ilmselgelt polnud teadlik sellest , mis on sotsiaalne sidusus.

Õhk lõhnas joovastavalt.  Nagu värsked rababerid ja suitsusaun.

Pean unustama unustamatu.

Kõnelused iseendaga.

Valu on alati olemas, see ei kao kuhugi. Valu hääbub vaikselt, aga ei lõpeta eksisteerimist. Kuskil sügaval sisimas on see alati alles, oodates hetke, mil oma palet jälle näidata. Naerata, võitle, ära anna alla. Ära lase valul ja pimedal vihal end takistada.

 Pinge kasvab, kerib. Aga see on hea, hoiab mind erksana, valvel. Ootan kulminatsiooni, haripunkti. Momenti, millal surve olla võimalikult edukas mind maha murrab või vastupidi. 
Kas ma olen alla andnud enne, kui midagi alatagi jõudis ? Enne kui midagi juhtus? Jah, sest ma mõistin, kõik sai selgeks nagu seebivesi, et mõned asjad vist lihtsalt pole määratud juhtuma. Liiga palju takistavaid tegureid. Ma ei tea, kas ma peaks hoolimata nendest end läbi raiuma  tihnikust, mis eraldab reaalsust ja unistusi või mitte. Ma ei tea midagi. Peale selle ,et olen argpüks lõvi,kes möirgab,et oma hirmu varjata.
Võlur Oz on  üks tore varjatud sõnumitega raamat.

Nüüdisaegsed suhtlemisvahendid söövad mu aju.

Olen tüdinenud oma isekast mölast. Lihtsalt  võimatu, milline haige mölapidamatus vahel mind ründab. Ründab ja jookseb mind pikali.. ei teisi ikka.  Pole oluline. Tähtis on vaid see,et olen üsna tüütu kärbes. Zummmmmmmm.  Segaduses, puntras ka natuke, nii mina kui teised. Kahju on vaadata, seda draamat, mis sünnib  siin, seal, nurga peal. Nõme lihtsalt. Maailm on ebaõiglane. Karm. Halastamatu. Julm. Kogu oma koleduses on  ta siiski imeline. Oma veidral moel.  Tahaks kosmosse põrutada ja muretult hõljuda. Oleks see vaid nii lihtne.  Kõige keerulisem ülesanne siin maailmas on välja mõelda, kuidas olla südametu.  Ehk on see võimatu! Proovisin järele ükskord! Õnnestus! See ei kestnud kaua! Sest inimesed tungivad alati kaitsemüüridest läbi. Nahaalselt lõhuvad need maha.  Me ei saa sinna midagi parata. Tegelikult on kõik korras. Ausalt! Minul vähemalt. Pole põhjust  vinguda, aga ma alati leian selle. Oeh, misiganes.

Pühendan selle postituse ühele tuuuuudrukule varjunimega Lady Gaga! Eks ta ise teab kes ta on! On üks geniaalne nurr nurr + väikesele myle sada korda toredale ooperilauljale. Tegelikult kõigile. Mis ma ikka jaman!

Päike teeb mind õnnelikuks ja ma olin peaaegu unustanud,et see üldse eksisteerib. Nii hea on nahaalselt päikesest eńergiat ammutada.  Kõige geniaalsem mõte on muidugi sellise kevad kuumusega kampsuniga kooli minna. Pole üldse kuum, mitte üldse. Ei ole , EIIIII EIIIII.  Ära vaidle! Kui nüüd  kellegil peaks küsimus tekkima,et kas ma räägin iseendaga. Siis ma pean kurbusega tõdema, et  JAH. Eriti nagu oma nähtamatu sõbraga küll ei räägi. Üldse on hea tõdeda,et  kevad on käes.  Lihtsalt tore on vaadata, kuidas  inimesed koertega jalutavad, ei näe enam välja nagu kubujussidest muumid  ja, kuidas igasugused karvalised ja sulelised oma kondid päikese kätte veavad. Jah ma olengi täna üks suur klišee. Vana uudis.  Kui keegi pole veel märganud on see terve blogi üks jamps  ja jauramine. See tõsiasi ei takista mind aga mölisemast. Miks peaks ?
Ohnoes, kuidas ma küll  nii teemast välja läksin. Häbi mul olgu , saba mul tulgu.  Okei  aitab  sellest offtopicust. Ühesõnaga on vinku küll,et kevad käes on, aga arvatasti jään siiski  igatsema seda  imelise puhtuse illusiooni ja hoolimatut rahutust, mida lumi endaga kaasa tõi. Pori on ka sada korda nõme. Täna oli mu laua all juba liivakarjäär. Unusta alati vahetusjalanõud koju kui sul on plaanis oma laua alla uut Sahara kõrbe luua. Peaks vist päikeseprillid ka välja otsima, liigne silmade kissitamine tekitab peavalu  ja  kui nii edasi  näeb digimuutun ma  varstu asiaadiks. Mitte,et mul nende vastu midagi oleks, lihtsalt olen uhkusega üks eestlasest töll.

Olen lohh.

Kevad südames.

Täna töllerdasime Liisiga mööda ilma ringi. Kõndisime kuskil metsa  vahelisel teel  ja järsku koitis mulle ,et võiks metsa minna,  lilli korjama.  Kahjuks hiigaslik lumehang takistas mind ning mina oma brilliantse mõistusega arvasin, et suurepärane mõte oleks sellest üle hüppata. Katse lennata hangest üle nagu  üks kõrgushüpaja ennemuiste  ebaõnnestus ja ma maandusin kõhuli lumme. Liisi pidi end segi naerma. Pärast ma ahistasin Liisit  ja tundsin rõõmu oma taaskohtumisest digikaameraga.  Liisi on hea modell, on valmis tuhat korda üles ja alla hüppama, samal ajal kui  mu mõistuselegi ei jõua kohale,et ma peaks nupule vajutama. Muidu sumpasime lumes, tegime äriplaani ja olime niisama totakad. 

Mu enesekeskne halamine  on läbi . Vabandust, vahel täiega sõidab katus ära. Kavatsen terve vaheaja nahaalselt magada, magada, magada, magada. Äkki mõni raamat sattub ka kätte. Põnev.

Üsna vilets tunne on , kui hommikul  silmad lahti löön ja taipan,et  inimesed on  mu olemasolu unustanud.  Ma pole kindel, mis  põhjusel ma end iga päev voodist välja sunnin tulema.  Küll ma selle kunagi välja nuputan , ma luban seda iseendale. :)

mul on kahju, et ma olen selline  ensekeskne tühikargja.

Nii kerge on olla õnnetu, õnnelik olla on palju keerulisem.

Tunnen nagu oleksin mingis imelikus udus. Ei oska midagi teha, kuhugi astuda. Udu, udu, udutab.

Me elu on me elu ainus mõte.

Me elu on me elu ainus mõte.

See pulss, mis verd me vaikimisse taob.

Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.

Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.



Näo teeme, et me leekidest ei hooli,

mis kuiva säsi õgivad me seest.

Kord kukud kokku oma kõval toolil.

Sa tead, ei päästa miski selle eest.



Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud,

sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel.

Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub.

Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel.



-Doris Kareva (on geniaalne)

Ma igatsen vihma ja mu blogi on hunnik möla.

Elu on nagu tõkkejooks. Ning meie otsustame, kas me hüppame takistustest üle või roomame  alt läbi. Ja kui te arvate, et keegi vaevub hüppama siis..Ossa, te olete naiivsemad kui ma arvasin. Miks hüppata , miks vaeva näha , kui saab  roomata.  Muidugi saab alandlikult maas püherdades mustaks ,aga keda see  takistanud on. Mitte kedagi! Ühel  hetkel me aga ei saa enam maas aeleda ja peame püsti tõusma ja hüppama ja kukkuma. Kukkuda on valus aga vähemalt siis, kui jaksame jälle püsti tõusta,teame,et miski ei saa meid takistada. Me võime kukkuda lugematuid kordi ja kunagi me ei jaksa enam  sirgelt seista. Siis ongi me elutee läbi ja me oleme palju tõkkeid maha jooksund ja osad neist püsti jätnud. Ning üksgi rada pole samasugune.  Ja kui me vaatame tagasi, siis saame rahuolevalt naeratada ja  mõelda,et läks nagu läks  ja tuleb, mis tuleb. Olgu see siis kasvõi lõpp.

Pilt, mis ei lähe teemaga üldse kokku vaid on lihtsalt üks tore mälestusekild.

Riisipäts.

Täna oli .. ma ei teagi.. oli änks päev väikeste eranditega. Hmm näiteks kunsti tunnis me kaklesime, mis muusikat kuulata. Küll on ikka raske kui nii palju erinevate muusikaeelistustega jorsse ühes klassis töllerdavad. Me vist ei kuulanudki ühtegi laulu lõpuni, sest kõigil oli iga fcking kord midagi kobiseda. Lõpuks ma nahaalselt kuulasin  seal oma mussi. Sesssssssssssst et mina-meie kooli valitseja-saan alati oma tahtmise.Bahaha. Ei tegelikult on nii ,et  rüperaali omanik olin seekord mina. Omanikul on alati rohkem võimu. See on loodusseadus. Peab olema ja kui ei ole siis alates nüüdsest on.  Järgmisena  nzm inspireerisin inimesi ja minust joonistati pilt. Muusa nagu ma olen. Tegelikult pole mul õrna aimugi , kust  inimesed selliseid idiootseid ideid saavad.  Mis veel , mis veel ,pelmeen. Ahjaa, täna ma suutsin ka oma autokooli  kooliteooria eksamil läbi kukkuda. Mismõttes nagu, mismõttes. Tobedad seadused. Miks ma pean seda sada üks kord tegema. Niigi suure vaevaga sain esimene kord läbi ja nüüd  jaura veel sellega.  Lõin oma pea ka ära oma läbikukkumise auks, vuhuu.  Lõpetuseks ütleksin ,et ma tegin enne kaerapätse. See nõudis suurt vaeva, higi ja pisaraid.  Ja nüüd ma lihtsalt kirjutan, et viilida  oma ühiskonna arutluse kirjutamisest, sest mul tõesti puudub tahtmine ja viitsimine mingit arutlust ja analüüsi paberile panna. Vabandused, vabandused!  Aga loll on see, kes vabandust ei leia.
Elis on preili Riisipäts, tal tagaaias riisikasvatus. Kuigi ta eitab seda fakti. Ärge uskuge teda, küll mina juba tean , mida räägin. Oma silm on kuningas, kui ei usu, eks sa mine ja tšeki järgi.  I dare you to.  
Dasvidanja!

Kardan vaadata ja näha , kardan kuulata ja kuulda, kardan karjuda ja  teha häält. Tahan, et kõik oleks nagu vaakum. Liikumatu tühjus. Valge paber. Vaikus.

Sõbrapäeva mõjutusel jätan siia ühe sõnumi. Ei, ma ei taha ilusat sõbrapäeva soovida. Sest sõbrapäev on päev nagu iga teinegi. Kes on üldse sõber? Vaevalt seda mõistet kuhugi piiridesse saab suruda. Niisiis aitäh kõigile ,kes on suutnud mind kui maailma suurimat vingujat ja mossitamise maailmameistrit südamest naerama ajada. Aitäh kõigile, kes on mind välja kannatanud. Lihtsalt aitäh! Olge vinkud edasi , ükskõik, mis ka ei juhtuks. Meh loves you! (:

(film+skän+mina= viltune "loodusõnnetus", but who cares.)

Ma tahan kelgutama minna. Olen täiesti kindel ,et miljon meetrit lund sadas just selleks maha, et variant a) et ma saaks teistele närvidele käia ja neid minuga kelgutama tulema sundida (ebaõnnestunult) ; b) et teised saaksid vinguda kui nõme, kole ja vastik talv on, hoolimata sellest, et eelmisel aastal samal ajal kirusid ja vingusid ja kummardasid "lumejumalat" ,et lumi tuleks maha ; c) mu jutt makes no sense ja ma totaalselt jahun siin, ning kedagi isegi ei koti, kas see lumi on maas või mitte.
Adios, this is it, beibi!

Uitmõte.

Ma tahaks naerada maailma naeruväärusse üle, kui rumalad on teised, kui rumal olen mina. Aga see oleks ebaviisakas , kohatu, reeglitevastane. Reeglid piiravad meid, ahistavad. Kuid miks inimesed üldse järgivad reegleid pedantse täpsusega ? Nad kardvad olla erinevad , nad kardavad teha vigu, sest on mugav alluda ja ise mitte mõelda. Muidugi on reeglid välja mõeldud põhjusega ja oleks parem nii endale kui teistele kui neist kinni peetaks. Aga mõned piirangud, reeglid, käsud lihtsalt on mõeldud rikkumiseks, need on tühised , mõttetud . Milleks takistada end elamast, milleks olla korralik teiste nimel, milleks alluda mingitele tobedatele reeglitele. Elu on elamiseks. Elatakse ainult üks kord, parem siis juba kahetsada tegusid mis tegemata jäid , kui tegusid, mis tehti. Patran küll siin palju , kuid ma ise pole nii elanud, oleks vist aeg. Oleks aeg olla mina ise , oleks aeg unustada teiste nõudmised ja elada vaid enda rõõmuks.

Strip-Aeroobika ?

Ma pole ammu kehalise tunnis nii palju naernud nagu täna. Kõigepealt mängisime saalihokit. Päris vinksvonks oli. Ainus oht oli palli või hokikepiga vastu päid ja jalgu saada, sest seal vehiti nagu tapetaks kärbseid. Meie tiiim oli ka väga võidukas, me lõime tervenisti ühe värava, vau, lihtsalt enneolematu spordisaavutus mis siis,et vastasvõistkond suutis palli 5 korda meie väravasse virutada, pff keda küll see peaks kottima. Me võidaksime taliolümpiamängud iga kell, sest meie hokioskused on lihtsalt metsikud. Ma arvan,et Eesti peaksigi meie suurepärase koosseisu Vancouverisse saatma. Ilmselgelt pole hoki olümpiaalagi(või on?) , aga pärast kui mina, hoki maailmameister, sinna kohale ilmun on asjalood teisiti. Ja siis.. trummipõrin.. oli aeg korvpalli käes. Meeletu ,mis toimus. Kõigepealt avastasin ma ,et pooled osavõtjad olid minust viis kilomeetrit pikemad monstrumid. Ma võisin neile alt üles vaadata, sõna otses mõttes. Kuradi koljatid. Ma ei hakkanud isegi üritama ,sest edasi-tagasi, ringiratast, diagonaalis joosta nagu marutaudis jänes on ikka põnevam , kui palli põrgatada. Platsi ääres tehti niisama lainet ja ka kommentaatoridest polnud puudust. Tõeline NBA!

Hirm halvab ja pimestab, nüristab mu meeled. Pühib minema õnnelikud mälestused. Mõttetu hirm tuleviku ees, kartus läbi kukkuda. Hirm olla mitte keegi , tühi koht. Viha suutmatuse ees. Pilkav irve enda naeruvääruse üle. Selline nõiaring ketrab mu peas vahel , harva, tihti,alati. Mõttetu tegelikult. Väga mõttetu. Ei ma ei ürita diip olla. Ma lihtsalt niisama.

123

Nägu näha on mu suurim talent vapustavaid pealkirju välja mõelda. Lihtsalt imeliselt pilkupüüdvad. Täna otsutasin oma laiskuse ja vaimuvaesuse endast veidikegi välja peksta ja oma lubadust preili Elis Vaevale täita, ning siia midagi sünnitada.
Seekord ei kurvastagi ma naasmise üle meie kõigi poolt armastatud asutusse, mis on tuntud ka kooli nime all. Hoolimata faktist ,et kool pole mulle kunagi just meeltmööda olnud, ei suuda ma enam siin kodus nagu padakonn nüristuda. Muidugi on ulmeliselt mugav oma silmad endale sobival ajahetkel lahti lüüa , kuid mis edasi? Lihtsalt veeta terve päev süües ja arvutis mõttetult oma aega raisates võib kõlada küll üsna toredalt, kuid varsti muutub see tüütuks ja ärritavaks, ning mina isiklikult lõpetan sellega ,et tuian närviliselt toas ringi ega ei mõista ,mida ma õigupoolest tahtsin teha. Nüüd kõige tähtsam info - mu jalg sügleb. Lihtsalt arvasin,et kõik peaksid seda teadma. Arvatavsti , ei kurvasta ma kooli mineku pärasat ka sellepärast ,et lõpp on lähedal. Okei see kõlas nagu ma hakkas surema , kuid teie kurvastuseks pean mainima ,et mõtlesin selle all ,et ma olen suutnud peaaegu 12 aastat koolis vastu pidada. Saavutus missugune. Kuigi paljud minu päevad , selles kolllases hoones pole just eriti meeleolekult möödunud, on mul seal ka ütlemata lõbus olnud. Ma ei teagi mitu miljon korda, ma olen end häbistanud, täiesti napakalt käitunud, valedel aegadel naernud ja lihtsalt igal võimalikul hetkel koperdanud nagu purjus orav. Ma olen kindel ,et ma jään igatsema neid veidraid, totakaid ja idiootselt andekaid inimesi ja neid jubedalt ärritavat värvi koridore ja muud nalja ja õudust, mis ma seal läbi elasin.

"Mälestus on ainuke paradiis, kust keegi ei saa meid välja ajada." -Jean Paul Ritcher. Vahel on mõnus ilusaid hetki meelde tuletada. Upuda mälestusse, ning mitte tahta enam pinnale tõusta. Mitte tahta enam naasta koledasse ja põrgulikku reaalsusse.

.

Sunniviisiliselt pean preaegu seda kasti oma mölaga täitma ,sest mu orjapidaja Elis Lambiaju sunnib mind. Ühesõnaga(tõlge : järgneb lõpmatu lausete joru), täna ma suutsin oma erakorsete saavtuste nimekirja veel midagi lisada. Nimelt olen ma väga andekas ja ütlemata osav asjade lammutamises. Tänu oma loomulikule talendile ning hiilgavale mõistusele, suutsin ma ära lõhkuda oma digika. Lihtsalt vapustav. Tormilist aplausi paluks! Aga millegi pärast ei tunne ma, sellest metall vidinast puudust ka. Täiesti ulme! Mina, kui suurim terrorist, kes ahistas oma kaameraga kõikvõimalike semude kategooriasse kuuluvaid persoone ja terroriseeris sellega igal vabal sekundil ringi, ei tunne sooja ega külma, selle hävingust. See tõestab,et elus pole kõige tähtsamad asjad , mida me omame, vaid inimesed meie ümber. Oligi parem,et midagi mu elus purunes, sest alati kui midagi hävib , sünnib ka midagi uut. Võib-olla nüüd ma saan aru, et maailmas on ka muud peale tobedate esmete pimestava lummuse.